Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Purpurpunaste pilvede maa (1961)

Eks teksti SF pool on praeguseks lootusetult vanamoodne ja karakterid (või õigemini tüübid?) lamedavõitu, ent aegajalt sähvatab päris kirkaid hetki (eriti peale “Poisi” mahajätmist), mis annab märku, et tegemist pole vaid noorteulmega ja kaks Strugatskit on mitmeski üksikautorist paremad (nagu matemaatika ütleb: kaks pead on kaks pead). Tegelased pole sotsrealistlikud monumendid, nad on oma väiksemate või suuremate kiiksudega (Bõkov vs Jurkovski, Jermakovi pea morbiidne fanatism; Dauge meeltesegadus jne), alles epiloogis toimub üleüldine sõpruspidu.

Sellise teksti puhul on ehk huvitav mõelda, et milline võis olla autorite fantaasia piir – kas nad pidid end tagasi hoidma, et jääda mingil moel oma võimalike lugejate nö mõistmise piirile (ja kas toimetajad tegid oma ranget tööd?) või jõudsid autorid oma tollase fantaasia äärealadele ja lähtusid oma ajastu võimalustest (neid niisiis tuunides, ikka on raamatus levinud paberkirjad ja arvutid on... võrguta, süüaks konserve ja juuakse termostest, ning pidulikel hetkel keeratakse pakkepaberist välja head-paremat kodust sööki, mis Maalt kaasa võetud jms).

“Võta skafander seljast. Ja pane tähele veel üht asja, Aleksei. Siin vööl on pesad kakaod, puljongit ja karastusjooke sisaldavate termoste jaoks. Termostest lähevad kiivrisse torud. Hapnikuaparaadid ja süsihappegaasi neelajad on kinnitatud seljale. Näe, siin nad on. Pane tähele termoregulaatorit: külma puhul võid sisse lülitada kütte. Siin on dosimeeter. Ja veel.. Skafander on varustatud suurepärase seadmega – hapnikufiltriga. Kui kõige mürgisemas atmosfääris on kas või viis protsentigi hapnikku, siis laseb filter selle kiivrisse. Mingid teised gaasid filtrist läbi ei pääse...” (lk 63)

Lugu siis selline, et tehakse retk Veenusele, kus on arvatavalt Mendelejevi tabeli väga hinnaline harulduste maardla. Probleemiks see, et planeet on väga tormiline ja senine kosmosetehnika pole olnud suuteline maalasi elusalt sinna ja tagasi toimetama. Aga nüüd, nüüd on olemas murranguline rakett, millega peaks olema võimalik Veenusel toimetada, ning moodustatakse kuueliikmeline grupp, kes siis saab vastava treeningu jms. Ja tõepoolest, kuuekesi jõutakse Veenusele, maandutakse ja algavad probleemid pirtsaka ja huvitava planeediga.

“Bõkov mõtles, et see koht on siiski väga eluvaene. Maal võib kõrbes näha madu, skorpioni, ämblikku, kõrbe serval antiloopi... Siin aga? Tõsi küll, soos on elu palju, võib-olla isegi liiga palju, kuid mägedes ja kõrbes on ainult jäiku okastaimi, mis kasvavad otse kivil...” (lk 198)

Raamatus esitletav Veenus on muidugi parajalt jabur ning kajastab pigem autorite (või eelkõige lugejate?) romantilisi ootusi kaugest ja põnevast – avastamata – maailmaruumist. Planeet, mida on võimalik inimkonnale alistada ja tööle rakendada, ja Veenus on ühtlasi nii mõnegi elusolendi kodupaigaks (no see soo... ja Krutikov). Radioaktiivsust on siin päris kastreerival hulgal (kuigi lõpupõgenemisel enam kiivritest suurt ei hoolita?), ja eks planeedialistajad loodavad omakorda probleeme lahendada muuhulgas aatompommide abil jne.

“Silmapiiril möirgas ähvardavalt purpurpunasesse taevasse sirutuv koletislik suitsusammas, mis rippus pulbitseva uraanikatla suudme kohal. Seal moodustusid vahetpidamatult transuraanid; nad tekkisid pisitillukeste pesakestena, milles kohe algas intensiivne ahelreaktsioon ja plahvatas väike, mõnekümnetonnise trotüüliekvivalendiga aatomipomm.” (lk 211)

Eks see nõukogude värk on ehk paratamatult külge poogitud, igasugu kommunistlikke tsitaate oleks siit ja sealt võtta, aga noh, mis siin ikka pikalt jahuda. Mõni ulmekirjanduse baasi kirjutaja on pakkunud, et tegemist pigem peenikese irooniaga tollal valitsenud süsteemi vastu.

“Sest pidage silmas, et riik, meie rahvas, meie üritus ei oota meilt ainuüksi... õigemini mitte niivõrd rekordeid kui uraani, tooriumi ja transuraane. Me kõik oleme unistajad. Minu unistuseks aga ei ole lennata kosmilises ruumis nagu seebimull, vaid ammutada sealt kõike, mis võib olla kasulik... mis on esmajärjekorras vajalik inimeste paremaks eluks Maal, rahvaste sõbralikuks kommunistlikuks koostööks. Tuua kõik koju, aga mitte laiali tassida seda, mis on kodus! See on meie kutsumus. Ja meie poeesia.” (lk 88)

“Tema aga päris edasi:

“Tähendab, kui minu käsk käib vastu riikliku komitee esimehe käsule, siis täidate minu käsu?”

“Jah...” Siinkohal tegin ma vististi väga rumala näo, niisutasin huuli ja lisasin: “Me ei ole sõjaväes, aga ma täidan iga teie käsu, kui see ei ole vastuolus meie riigi... ja muidugi partei huvidega. Ma olen kommunist.”” (lk 115)

Ent jah, Strugatskid oskavad va dramaatikat kirjutada.

“Bõkov hoidis hinge kinni.

“Muide, ma loodan kõige paremat,” lõpetas Jermakov niisuguse tooniga, et Bõkov mõistis: komandör peaaegu ei loodagi kõige paremat.” (lk 238)

ulmekirjanduse baas