Tuule Lind – Pööratud kuu (2008)

“Teresa vaatas mind kaastundliku näoga, paitas pead, silitas mu nägu ja libistas siis nagu poolkogemata käega üle mu rinna. Kangestusin paugupealt ja me suudlesime tormilisemalt kui kunagi varem.” (lk 94)

Nii, raamatu tagakaanetutvustus lubaks nagu lesbilist armastusromaani, muidugi on vaja midagi sellist lugeda, loodetavasti hullavad seal 90-60-90 mõõtu riivatud neiukesed, nagu ikka meediafantaasiates.

Minajutustaja Aide on alkoholiprobleemiga 3 lapse ema, kelle abielu pole just märkimisväärselt huvitav. Ta elab väikelinnas ja töötab vist kuskil tehases monteerijana. Aide armastatu Teresa on kokk. Nende armulugu leiab aastatel 1991-2005, algul on Aide ligi 30. aastane (ainus selge viide vanusele on aastast 1997 kui ta on 36 – lk 164) ja Teresa paar aastat noorem. Peale abielu lahutamist hakatakse koos elama, Aide lapsed elavad vaheldumisi Aide korteris või isa kodutalus. Väikelinna elanikud ei väsi näitamast jälestust neist erinevate inimeste suhtes, kõige võikam tegu nende vastu on Teresa koera lintšimine (lk 117-118), tõeliselt jälk). Suhte algusaastad 1991-1994 on suurema luubi all, võttes tervenisti 3/5 raamatu mahust. Suurem tähelepanu Aide suhetel sugulaste ja tuttavatega ning naiste suhegi on võrdlemisi talutav. Aastad 1995-2005 mööduvad raamatus linnulennul, kirjutatakse vaid naiste suhte emotsionaalsest terrorist ja võimetusest sellele reageerida. Vahetevahel on Teresa hasartmängurist töötu ja aegajalt joob Aide end mälukasse, nii muuseas. Kui keskealisus ongi selline nagu raamatus kirjeldatud, siis valdab mind ahastus.

Raamatul on huvitav vaatenurk, mille puhul lugemisel tunned pigem võõristust kui sisseelamist. Tahaks pigem raamatu käest visata kui lehekülgede keeramist jätkata, sest veider on lugeda, kuidas Aide laseb endale ja lastele pähe istuda, lisaks veel keskealiste naiste räme argielu. Nende suhet ei oskagi õieti kirjeldada, on see siis sõltuvussuhe (väikelinna tõttu pole omasooiharate valik ehk meeltköitev?) või sadomasohhistlik – üks allub ja teine vägivallatseb, kas armastus teeb mõne inimese debiilseks? Kannatavad kõik – naised, lapsed, sugulased ja tuttavad. Ainult naabrimees homo Hugo mitte. Aga eks temagi sõidab end raamatu keskel mootorrattaga surnuks. Lohutu maailm.

Harjumatult raju on naiste ja laste suhe. Abielu ajal soovimatust lootest vabanemine (lk 52-53). Teresa monopolistlik õigus Aidele ning ta laste jalge alla tallumine või õigemini minema peksmine, lastega läheduse keelamine ja et Aide seda enamvähem aktsepteerib. Teresal on suisa ettekanne emaarmastuse müüdist (lk 132 jm – ok, Teresa on lastekodulaps, aga ma ei taha hästi uskuda, et sellega on kõik seletatav). Võibolla on minust hästi klišeelik (kultuuriliselt pealesunnitud?) arvata, et ema võiks üldjuhul oma järglasi üsna palju armastada, ning inimesed, kes vastava emaga kokku puutuvad, peaksid seda niiehknaa aktsepteerima, või noh, elu loomuliku osana võtma. Igatahes, harjumatu on lugeda, kuidas Aide laseb enda ja lastega käituda. Kirg teeb pimedaks? Keskealisus?

Aide ehedana mõjuv jutustamisviis tekitab lugejas kiusliku küsimuse, kui palju on siin tegemist autori fantaasiaviljaga. Peategelase sisekõne imiteerib päris hästi tavalise naise siseilma (kui tohin nii šovinistlikult arvata). Emotsioonitu või õigemini argine jutustamine: “Tal peaks ikka elukaaslane olema, seltsis segasem, aga pärast Evi surma paar aastat tagasi – too jäi nimelt auto alla – on isa oma naistevallutustega kuidagi tagasihoidlikuks jäänud.” (lk 9), ehk isegi naturalistlik lähenemine. Aegajalt kõnekeelne. Võileivakoefitsent on normaalsuse piires. Ääriveeri võiks mõelda, et tegemist on eelkõige naistekaga – naissoost lugejal oleks ehk tugevam emotsionaalne side raamatus kirjutatuga.

“Mulle hakkas kalapüük kohe meeldima. See tekitab ikka erilise võbina sisse, kui kork veepinnal liigub ja kui veel kala välja tõmbad, siis need rabelemise võnked annavad täieliku kaifi. Seda võib juba isegi seksiga võrrelda, peaaegu! /-/ Kas te oskate endale ette kujutada, kui maitsvad need kalad olid? Meil ei olnud lihtsalt sõnu. (Võib-olla sellepärast, et viis keele alla? Igatahes seda naudingut võib juba seksiga võrrelda! Peaaegu, ma ütlesin!)” (lk 119-120)

päevaleht
postimees

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Tuule Lind sukeldub romaanis „Pööratud kuu” ühe joomahimulise abi elunaise, kolme lapsukese omaniku keerukasse ellu, naine ihaldab ebamaisust ja üritab seda leida lesbisuhtes, illusoorselt leiabki, lesbilugu kestab vist oma kümmekond aastat, siis lõpetab ta selle, kallab isegi viina külmavereliselt kraanikaussi ja püüab alustada uuelt lehelt. Ons see aga enam võimalik? Ohverdatud lapsed juba täisinimesed jne. Säherdune probleemiasetus. Aga teksti iseloomustab pealiskaudne nullstiil, tundetu deskriptiivsus, jahe verevaesus, idee ja teostuse vahel laiub kuristik.