Luuletused sellest, milliste kriteeriumite järgi endale naist valida (millised proportsioonid sel naisel on, jääb pisut arusaamatuks). Kaanepilti netist ei leia, eks see on selline lihtne – sinakashall ja sellel samad sõnad mis postituse pealkirjas.
“NAIMA
Sa kurdad, su ümarik ninake
On rohkem, kui tahaksid, punane,
Mis to'st! Ta just sobib su põskedega,
Su lahkete siniste silmadega.
Ja seda sa näiliselt ise ei tea,
Et ikka sa oled veel parem kui hea,
Ei Veenused, Kallipüüge ka,
End sinuga võrrelda veel ei saa.
On tõsi, et armastus looduslik
On otse või kaudselt vaid kehalik.
Ja keha nii kena, täis graatsiat,
Kui sinul, ei kuskil vist näha saa.
Sul polegi taljet, vaid rinna alt
Ju hakkab kasvama hurmavalt,
Mis elu loomiseks antud on
Ja kõikjal on ilu ja hea proportsioon.
Mis ime siis on, et, kui möödud sa,
Me vaatame takka, et nautida.
Ses takkakaemises väljendub just
See tõetruu looduslik armastus.
Nii teevad ka naised, kui möödub mees.
Nad vaatavad takka ja kaaluvad siis,
Kui laiad tal õlad ja turi kui paks,
Mis pere kaitsja temast ka saaks.
Need kaemised, eluga päritud,
On meeltele parimad mõõdupuud.
Kuid inime mõnikord häbelik
Ja kasvatus jälle liig kloosterlik.” (lk 14-15)
“LEIUTASU
Sel teel mis sünnist viib surmani
Ma hõisates naudin elu,
Ja vahest nopin mõnd lillekest,
Mis tee ääres õitseb täis ilu.
Siis näen ma sammumas piigat ees -
Miks köidab ta nii minu meeli?
On aeg vist tulnud mu südamel,
On aeg jätta hulkuri elu.
Tuul mängib ta laias seelikus
Ja tõstab ta niude ilu.
Nii lainetab õitsev rukkipõld,
Kui loomas on seal uus elu.
Ta ligemale ma ruttan siis,
Ju klõbinat kuulen ta sammest,
Näen käharaid kuldseid õõtsumas
Ja rõõmu ta siniseid silmis.
Kui kallist sõpra teretab mind,
Kui ootaks ta mind juba ammu.
Ma langen ta ümara õlale
Ja suudlen ta peo pesa.
Mu tuba on kohe kodusem,
Kui astub ta üle mu läbe.
Nüüd leiutasuks ta mulle jääb
Ei lahkuda taha ma temast.
Ja kui ma embuses tunne siis
Ta elavat, püha keha,
On armsam, kallim ja ihaldavam
Ta minule kogu maailmas.” (lk 16-17)
