Andres Saal - Wambola (1889)

Isa ja tütre õnnelik äratundmine pärast seda, kui tütar on mitu päeva vangis olnud isa köidikuist päästnud:
"— Sa mäletad weel seda tormist ööd... täna 16 suwet tagasi...
— Kas sa sellest tormisest ööst kõneled, mil mu lapsed mult ära warastati? Seda ma küll mäletan. Ta oli minu südames tormisem kui looduses. Aga mis tuletad sa mulle seda hirmust sündmust meelde? Ära mõistata nii palju, waid räägi nii, et ma aru saan. Tead sa sellest loost midagi?
Naisuke nikutas peaga... Sõnad ei tulnud tal üle keele.
— Kes on nad ära warastanud? Kas nad elawad weel? küsis Lembit nähtawa liigutusega tormiliselt.
— Mina — oli tume kostus. Siis ei jõudnud ta enam midagi kõneleda. Sügaw waikus walitses wähe aega kõige kolme keskel.
— Sina, sina minu laste waras, sai Lembit wiimaks omas wihas sõnadele mahti anda. Kas on nad weel elus?
— Teisest ei tea ma midagi, wastas wanake healetult.
— Aga teisest küll?
— Jah!
— Kus ta on?
— Siin! Waike siin on sinu laps! Siin on see sõlg, mis temal lapsena kaelas oli. See on selge tunnistus, et ma tõtt kõnelen.
See tunnistus tuli liig häkiste. Isa ja tütar seisiwad kui kiwikujud liikumata paigal. Sõlg oli õige.
— Sina, hea waim, sina minu laps! hüüdis sõjapealik liigutusega ja lautas oma käed laiali, teda kaenlasse wõtta."(lk 93)


Veel üks episood teosest. Metsas saavad juhuslikult kokku kaks teineteisele võõrast vanainimest. Naine istub puu all ja laulab. Mees on laulust võlutud ning astub juurde. "Ta tundis eneses üht imelist sundi, selle inimesega lähemalt tutwaks saada, kelle saatus nii wäga tema omaga ühte näis minewat. Tasa tõusis ta üles ja astus laulja poole. See oli wana, nõrk naisterahwas, nõrgem kui tema. Ta toetas oma pea kahe käe wahele ja seisis liikumata paigal."
— Sul on "mitmekesised päewad selja taga?
— Jah ma olen õnne ja õnnetust näinud; ilusad on mu õnnepäewad, aga rasked ka walupäewad olnud.
— Ka mina olen mõlemaid näinud, rõõmu ja kurbduse päiwi. Mida õnnelisemad nad olid, seda murelikumad nad pärast tulewad. Rõõm ja kurbdus kaksik wennad.
— See on tõsi, kõneles naine tasa. Mida suurem õnn, seda raskem õnnetus, mis selle järele tuleb. Minul oli armas abikaas, kallis lapsuke, kena maja, ma olin õnnelik — seal kiskus wali saatus nad kõik korraga minu käest ära —
— Sa jäid neist ilma? küsis Wotele ärituses.
— Ilma. Ei ole neid enam siin ilmas näinud.
— Kas oled neid ka otsinud?" (lk 219)

Hetke pärast ratsutab nende manu üks mees, kes võtab pealisriided ült ning osutub hoopis tundmatuks kauniks piigaks. Siiski, mitte päris võõraks, peatselt meenub ühele ja teisele aastatagune juhuslik trehvamine suures metsas. Nüüd sujub tegelastevaheline vestlus ja ei lähe pikka aega selleks, et selgiksid järgmised faktid:
* mees ja naine on ammukadunud abikaasad,
* imekaunis piiga on nende lapselaps,
* piiga parim sõbranna, kes on muidu puhtjuhuslikult piigaga äravahetamiseni sarnane, on hoopis - oh seda suurt üllatust! - tema õde.

***

Käesolev raamat on fenomenaalne, see lööb keskmisele seebikale ikka pika puuga ära. Ja ma mõtlesin, et miks pagana pärast selline, tegelikult üsna intelligentse ja huvitava paistvusega mees sellist jama kokku kirjutas. Ning usun naiivselt, et Andres Saal oli grafomaan, kes ise ka oma teoste tegevustiku üle irooniliselt muigas. Sest selliseid raamatuid ei saa tõsimeelselt kirjutada.

Teost saab lugeda siit ning originaali sirvida siin ja siin.
Natuke pikemalt Andres Saalist kirjutasin siia.
Paremini praegu ei oska, ja tegelikult keegi Kristo Siig on väga hea kokkuvõtte asjast juba kirjutanud, lugege ka seda.