Toimub Inglismaal ja natuke on ikka veel - IKKA VEEL - tunda, et osade inimeste, nt autori, arust seal ongi maailmasündmuste keskpunkt. Otsustatakse maailma saatust, olgugi et otsustajad pole kuningapere liikmed.
Muidu on tegu igati armsa ja kaasaegseid vaateid pealtükkimatult, ent samas väga reaalselt väljendava teosega.
Te arvate, et inimarmastajalikke veendumusi pole vaja sõnaliselt väljendada, niigi selged?
Ma ei tea, kuidas on üldiselt, aga mul läheb küll seest soojaks, kui tore äärmiselt pädev tegelane ütleb teisele, et too pole erakordne mitte oma üleloomulike võimete pärast, vaid et sedasorti inimene kui tema ongi imeline. Või kui teist lohutatakse, et halvad asjad, mis juhtusid, ei olnud tema tegu, tema oli töörist kurjas käes.
Lisaks on gay-tegelased, palju naisi, kes on väga erinevad, palju mehi, kes on väga erinevad (kuigi tõsi on, et just meeste puhul mul tekkis mõnel korral "oot, kas see oli nüüd see või see teine?"-küsimus, sest kui nood kaks täitsid loos umbes sama rolli ja käisid enamasti igal pool koos, oli neid natuke raske eristada). erinevaid vanuseid ja isegi Tõeline Armastus.
Mulle väga meeldis raamatu lai haare ja et väga tükk aega ei saanud isegi eriti aru, mitu liini nüüd käimas on või mis roll on sel või teisel tegelasel. Loo kulg ei olnud ettearvatav. Kui lõpus toimusid suured paljastused ja dramaatilised kokkuvõtted, oli see mõneti isegi pettmustäratav - mulle tegelikult sobis vaikne igapäevanokitsemine ja pisiasjade kirjeldused, tegelaste endapiltide "ah, mis nüüd mina" kujutamine ja et loo keskmes ja südames on kõige odavama nõmedusega tegelev ajaleht Kummalised Sõnumid. Nagu Nelli Teataja, aga rohkem esoteerikale pühendunud. UFOd, kummitused, vandenõud jms. Väike ja tobe - ja samas sattub väga väga oluline olema.
Kuna tegu on sarjaraamatu kolmanda osaga ja ma ei ole varasemaid lugenud, võiks ju eeldada, et lugejana sattun segadusse, miks mingid asjad on nii ja mitte teisiti, miks ajalehe töötajad teavad ja teevad mingeid asju ja mis enesestmõistetavused nende elusid saadavad, aga ei. Mulle oli kõik täpselt nii arusaadav nagu suvalist raamatut lugedes. "Selle raamatu maailmas on nii."
Kõik, kogu keerulisus. Jah, kummitused ja jumalikud jõud, võlukunst, identideedivargused, kellegi peas elavad võõrjõud, isegi hirmsate hammastega kiviinglid (natuke teistsugused kui dr Whos siiski) on kõik olemas. Inimesed elavad ajalehetoimetuses ja see toimetus asub vanas kirikus.
Aga põhimõtteliselt ikkagi tuttav maailm. Briti klassikaline kolmerattaline auto ja klistiiridega puhastumine, kapid (need laiaõlgsed füüsilise vägivalla peale elavad mehed) ja politsei, normaalne.
Vbla on natuke liiga selgelt olemas head ja pahad. Jah, osad pahad sunnivad häid halbadele tegudele, kuid rindejoon tundub siiski üsna selge.
Aga see on pisiviga, tore põnev raamat ikkagi.
Aga see on pisiviga, tore põnev raamat ikkagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar