Kena armastuslugu sellest, kuidas üksteisele ideaalsed mees ja naine taas kokku saavad ja armastus puhkeb fööniksina õide ja koos võideldakse erineva eduga maailma kurjuse vastu kuni lõpuks leiab nende lugu üpris shakespeareliku lahenduse. Aga millised tunded! Milline armastus! Milline hellus ja kangelaslikkus! Ja lihtsalt puhas seks (sest tegemist ideaalse paariga, millal muidu inimesed igati klapiks?).“Võim on meeste rida, mõistis ta. Tibi, kellele meeldib võim, kes seda tõesti mõistab, osutub viimaks ikka meherollis lesbiks. Võim on kuidagi riistaga seotud; naisi häirib võimu puudumine, teda häirib riista puudumine, ta mõistab võimu ainult siis, kui mõtleb nii, nagu keegi, kel on võimu. Võimul on omaenda meesterahva moodi ajataju: mees võib oodata, plaanida, planeerida aastaid ette, salalikult võimu koguda ja siis seda kasutada heategude tegemiseks – kui ta on seesmiselt hea nagu Jack –, nagu püüaks hea kepiga frigiidset tibi rahuldada, rahustada end, hoida end tagasi, kui peab, kuni naine on lõpuks valmis tulema. Meeste moodi armastus, meeste moodi viibega mõtlemine, kalkuleeritud emotsioonide kogum ja vaid siis, kui aeg on õige, mitte nagu naine, kes peab kõike tundma kohe hetkel, mil see juhtub – hea, paha, armastus, vihkamine, riist tema sees. Nagu mehele meeldib keppida naist, meeldib naisele saada kepitud. Kas see on kõik, mis meie vahele tuli, Jack? Kui mina olin hetkes elav naine, sina aga mõtlesid tulevikumõtteid?” (lk 116-117)
Või hoopis lugu võimust ja sellega kaasnevast pasarahest. Selle raamatu kohta sai eelnevalt üsna palju reklaami nähtud, mistõttu tegi suhtumise üsna ettevaatlikuks. Et küüniline ja sünge ja mis kõik veel. Noh, seda ta ongi, aga tagantjärgi jääb sutt arusaamatuks, millest selline omaaegne ilmumisjärgne trall – lõpp on ikkagi enamvähem eetiline (kuni viimaste lehekülgedeni ootasin, et ehk tuleb veel mõni saatusepöörak, aga ei, lugu jookseb ikka oma loogilise lõpuni). Järjekordne lugemiselamus hipijärgse mentaliteedi küünilisusest või lohutust edasiarendusest (Illuminatus, Thompson jne) või ka aimamisi nagu omamoodi tagumikkukeeranud “Jah, härra minister”, kus olustik palju morbiidsem.
Tralli surematuse ümber on iseenesest võõras või ka elukauge lugeda. Veider, et kui tegelased mõtlevad surematuse puhul miljoneid aastaid (!) elu, siis arvatakse, et kõik püsib enamvähem staatiliselt samana, ikka saab saja miljoni eest iga nelja aasta tagant presidenti ära osta jne (lk 209) – millest selline lausrumalus? Pagana mandridki roomavad aja jooksul edasi, rääkimata muust kergemast inimkonnaga seotud progressist (“Accelerando” ütleb hei).
Spinrad pole tegelaste teadvusvoogude kirjeldamisel just eriline meister, aga noh, käib kah. Selline tekst nõuaks ehk poliitiliselt ebakorrektset tõlkijat, kes väljendukski loomulikult nii nagu raamatu friigid lajatavad igasugu helladel teemadel (noorpõlvest mäletan kui sõnaosavalt igasugu tänavakaagid väljendusid – sellist plahvatuslikku leidlikkust (reageerida tuli ju välkkiirelt) polegi nagu hiljem suhtluses kohanud). Mitte et tõlkijale miskit ette heidaks, paistab, et autori põhiaur on kulunud loo jutustamisele. Lihtsalt mõni hetk võinuks ehk olla veel särtsakam. Kas Silmakirjatseja Teddy on võrsunud mõnest Kennedyst?
Igal juhul, huvitav ja painav tekst, vastikult tänapäevane. Raevukalt eetiline raamat on tore ja lohutu.
ulmekirjanduse baas
sex, drugs and great books
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar