“21. mail rööviti peaaegu päise päeva ajal Piirivere kirikust neli hinnalist maali. Röövel tunti ära, selleks osutus, nagu hiljem tuvastas miilitsa vanemleitnant Kalle Kulbok, Hundikari invaliididekodu sanitar Rein Lang. Järgmisel päeval kukkus Rein Lang paepangalt õnnetult alla ja sai surma.” (lk 76)Paadunud Pajuaustajana arvasin, et olen seda raamatut kunagi kindlasti lugenud, aga võta näpust. Algus ehmatas ja pani arvama, et autor proovis siin kirjutada kunstiliselt ambitsioonikamat teksti ja seetõttu on elurõõmu vähem – nimelt raamatu esimeses kolmandikus vaatame maailma proua Riiseni silme läbi, kes on suletud pisisaarel asuvasse pansionaat-hullumajja. Aga siis läheb tapmiseks ja tekst vajub tavapärasesse pajulikku rööpasse (algus ei saa vedama, pärast ei saa pidama). Takkajärgi oleks muidugi huvitav teada, miks autor on nimetanud paar tegelast Rein Langiks ja Kalle Kulbokiks või on see tõesti juhus. Et tegemist hullumajasaarega, siis vahel püüavad sealsedki töötajad ja asukad mõrvu lahendada (Hundikari Nõukogude Vabariik!), ja seda rohkema või vähema eduga. Iseenesest suhteliselt hämmastav, milline mõrvaorgia major Kivistikku ümbritseb, raamatu lõpus on niipalju segadust ja möllu, et tuleb – nagu ikka – Pajule aupaklikult kaabut kergitada, taaskord meeldivalt hull kompott (antipoodivõitlus!). Machosuhtumist oli pisut vähe, aga eks vanameistrilgi oli vaheldust vaja, ega kenasid naisi ja õrnu tundehetki igalepoole ei jagugi.
“Laibalehk majorit enam ei häirinud. Ta mõistis sel hetkel, et nad on õigel teel, et nad lähenevad kurjategijale jälgi mööda järele, ainult siia olid nad hiljaks jäänud. Aga ta pidi kurjategijale juba päris lähedal olema, vastasel korral ei oleks see sattunud paanikasse ja hakanud tapma. Major Kivistik mõistis, et tal on vaja kiirustada, jõuda sellele nähtamatule järele, enne kui peab surema veel mõni tunnistaja.” (lk 63)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar