Rein Tigane – Sirjelind (2005)

Selline nullkujundus on kihvt, mulle tõsiselt meeldib – lihtsalt ühevärviline kaanekujundus ja pealkiri, ei mingit kribukrabu (kahjuks tagakaanel autori selgitav jutt jms, aga kannatab ära). Nimilugu käib kui regilaul, iga lõigu viimane mõte kordub järgmise lõigu avalausena ja see kordub ja kordub ja kordub. Selline paras kepijutt on, käib üks pidev meeste krabamine ja muidu armukesevärk ja nõukaaegne eluolu. Lugemine tekitab tunde nagu ei kutsuks vanaks saama, kuidagi masendus tuleb peale tekstis olevate askelduste peale. “Geipaar” on mõistmatu lugu, vist suisa halb. Hea, et vaid paar lehekülge. “Päästkem Kelli” - nohjah, ei oska midagi öelda. Tekstis leiab muuhulgas kajastamist Lihula samba mahavõtmine. “Mängime telefonimängu” - esimestel lehekülgedel käib jälle üks vanemate inimeste armukesejutt ja muu seksuaalne vabadus, sutt tüütav juba. Et siis vananeva mehe ja naise lood, jutustatud ajaviiteks nö vanadekodus (või mis iganes see koht ongi?). Juhtum Bibiga (lk 52) on kuidagi lihtsalt jäle. Mõneti huvitav on mustlasnaisega lapse saamine ja sellele aastaid hiljem järgnenud mustlastepoolne alandus või õigemini väljapressimine. Kokkuvõttes igati traagiline ja masendav lugu, nagu kõik selle raamatu lood – sest Eestis valitseb sotsiaalne ebaõiglus. Kui ma nüüd millestki aru sain.