“Aarne Biini teostes ei kohta jätiste ja pervertide väärastunud tegusid, võigast vägivalda ega ajuvabade tibide jahmerdamist. Ta eelistab kirjeldada tublisid, oma eluga toimetulevaid inimesi.” (lk 155)Ülilühidalt ja ülbelt kokku võttes on see teos lugejatele, kelle noorus ja täisiga on möödunud nõukogude aja tingimustes ja kellele praegune aeg pole ikka see, millest ennevanasti unistati. (Veider mõelda, et Untki on samast põlvkonnast.) Raamat – mida reklaamitakse põnevikuna – siis sellest, kuidas umbes 60. aastane arvutispets kohtub viimaks oma teisikuga (kellest ta on kuulnud juba varatiinekana) – kah kuuekümnendates itimees – ja millised kriminaalsevõitu segadused – näiteks riigisaladuste müümine Venemaa tegelastele – läbi elatakse. Tegevuses on ka 30. aastane prostituutlike kalduvustega naine (kes on, teadagi, juba nii ohtlikus eas – pole abielus ega lapsi, oioioi), kellega peategelane platooniliselt kurameerib (mehe abikaasa elab kuskil Tallinnast väljas ja järglasedki täiskasvanud juba) või õigemini tunneb rõõmu noorest silmavaatest.
Põnevik, mis nagu siiski pole põnevik, sest põnevuse asemel on autoril soov tegelda kõivmihkelsonliku mälu-uurimisega, nii tolgendame (vabandust) päris tihedalt tegelaste minevikus (mingis mõttes hakkab mind vaikselt hämmastama, kui palju leiab kirjanduses rõhutamist, kui mõttetu oli nõukogude ajal elu linnadest väljas). Liiga palju, liiga pikalt, kuhu action jääb ja vereklimpide sadu – või selline ongi 60. aastaste põnevikulaadne elu, bussiga Tallinna ning vestlused ja kohvitamised? (Ok, see on lihtsalt õel ja lapsik torge.) Ja no järjekordsed meenutused nõukogudeaegse taagaga inimestele, et ikka kui palju maksis vorst (lk 89) jne (ma mäletan näiteks kooliajast, et mingi väike Rae õlu maksis 2.50 ja odavaim Bondi suitsude pakk oli 3.40 – aastail 1993-1994?). Autorile jääb pidevalt pinnuks silma tänapäeva moraalitus ja kuritegelikud kalduvused, sellega teenib ta kindlasti vanemaealistelt lugejatelt plusspunkte. Või pisut tülpinud ohke.
Kui raamat lõpule läheneb, siis nagu pinge ei tõusegi vaid jätkub omasoodu “tegelaste hingeelu sügavuste avamine” (tsitaat tagakaanelt), nojah, viimased 20 lehekülge läheb siiski tempokamaks. Minu turtsumise põhjustas see, et nii staatilist teksti ei tohiks põnevikuna reklaamida (kuigi tõepoolest – raamat algab raksakaga), tegemist on siiski tavapärasevõitu romaaniga, millel on ka põnevuse sugemeid. Muidu igati normaalne raamat, ent kujutan ette, et kui oleksin vanameelsem, siis see vanamees-semulik jutustamine meeldiks ehk enam.
“Abielurikkumine selles eas ja antud situatsioonis pole lihtsalt mingi kadestamist vääriv elamus, vaid veidi piinliku kontekstiga labasus, kuigi tänapäev fetišeerib loomulikult spontaansust ja otseseid füsioloogilisi mõnusid. Ülistatakse ikka seda, milleni hästi ei küünita, arvan ma.” (lk 105)
Eks see maitse asi ole, kas autor kirjutab endale või püüab lugejatele meeldida. Kui lugejatele, on lihtsalt jube kerge teksti kohta kohatult plärisema hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar