“Kuid isa kannatus katkes sel õhtul, kui Saif ad-Din tuli ja tema istus veel pärast õhtupalvust oma palvevaibal. Poja suust tuli viinahaisu, kui ta teatas, hääl öistest joomingutest kähe, et ta armastab Sarrat – ühte neist tüdrukutest – ja soovib temaga abielluda. Badawil läks silme eest mustaks ja ta kaotas enesevalitsuse. Tema ainuke poeg, purjus liiderdaja, ütleb talle tema palvetamise ajal, et ta “armastab” - sõna, mis kõikide küla isade arvates tähendab laiskust, lodevust ja mehelikkuse puudumist – ja et ta soovib abielluda häbitu, kombetu neiuga... Isa tõusis püsti ning lõi Saif ad-Dini kõvasti ja valusasti.” (lk 30) – nagu näha, on Sudaanis armastus igati pragmaatiliselt paljastatud.“Saiid müüs põletuspuid ja teenis majades ning hoidis oma raha koolijuhataja juures. Ja kui ta abielluda tahtis, oli ta tulnud koolijuhataja juurde nõu küsima ja pärast uhkustanud, et kõrgesti austatud koolijuhataja oli tema laulatusel tunnistajaks olnud. Igaüks külas teadis Saiidi abielu lugu ja seda, et ta elas oma naisega koos peaaegu aasta, ilma et oleks teda puudutanud, ning et peaaegu oleks naine lootuse kaotanud ja temast lahutanud. Kui temalt küsiti tema pikaldasuse põhjust, siis ütles Saiid: “Iga asja tuleb ikka korralikult kaaluda.” Hiljem sai ta oma naisega siiski lapsi, nii poegi kui tütreid.” (lk 41-42) – tõepoolest, atra tuleb vagusi seada.
Huvitav on lugeda, kuidas lisanduvate vaatenurkadega mõnd sündmust või õigemini tervet jutustust muudkui täiendatakse (ja samas rõhkusid natuke muudetakse). Lugu umbes sellest, et kõigi poolt enamvähem armastatud külaullike osutub korraga rikka mehe tütre poolt valitud peigmeheks ja milliseid vastakaid tunded see külaelanikes tekitab ja mida kavalat on minevikus juhtunud. Aga mitte ainult. Kihvt tunne, kui korraga tajud, et tekst on nüüd sinu jaoks jooksma hakanud, liigud kui arvutimängus külatänavatel ja kõrbelõõsas ja ootad magusa tee valmimist. Ja tõepoolest, milline kujutluslikult harmooniline külaühiskond, heldimus tuli endalegi peale. Igati elurõõmus raamat. (See pole küll üleüldse selle raamatuga mingis seoses, aga berberite laul ja muusika on vaimustav.)
“Imaam, kes istus koos teistega Hadž Ibrahimi diivanil, mis kõrgus maja hoovi kohal, pööras juhuslikult ümber ja ta silmad langesid Salaamale, kes oli jäägitult tantsimisse süvenenud. Imaam nägi tema väljapaistvaid rindu ja nägi tema suuri tuharaid värisemas, kui ta jalgu vastu maad lõi. Tema tagumik jagunes just nagu kaheks arbuusipooleks, mille vahele langes riie otsekui jõesängi. Salaama painutas tantsides keha, kuni see muutus ringikujuliseks ja juuksed puudutasid maad – rind ja tuharad kerkisid veel rohkem esile. Imaam nägi tema paremat säärt ja osa reiest, mille rüü oli vabaks jätnud.
Ja kui imaam jälle oma vestluskaaslase poole pöördus, oli tema pilk hägune nagu sogane vesi.” (lk 59)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar