Et siis kergelt psühhedeelne või absurdimaiguline lugu kahest nimekaimust ja portsust segasevõitu tegelastest, kes satuvad ruumis rändama ja seetõttu vajuvad seiklustesse. Õrnalt mäletan, et esmatutvus autoriga oli päris hea, seekordne tekst on ehk vähe nooruslikum ja pohhuistlikum, teatud tahumatuses on oma võlu ja lennukust. Nii palju tegevusliine, et jälgimine jääb sutt kirjuks, lõpuks ununes päris ära, kuhu kadus kauaoodatud nähtamatu kapten või kes kuidas kuhu sattus; arvatavalt autoril oligi suur soov kõike üle vindi keerata. No situatsioonikoomikat on siin kamaluga, päris tavaline võte on, et järgmise lausega pööratakse kõik pahupidi või keerdu (aga peategelastel sellest suht poogen). Üleüldse on autoril igati lõtv suhtumine tegelastesse (Udres-Kudrese saatus!) ja see on mõnus; Mõmmi-beibe ja kass Alfred on toredad ja nunnud (samas muidugi on kahe sabaga kass visuaalselt võigas). Pulmasegaduses saab nalja päris kõvasti, selleks ajaks olin ehk teksti rohkem sisse elanud. Vürtsi lisavad autori lahtivolditavad illustratsioonid, mis tunduvad ehk olevat ehk üks esimesi eesti raamatutes teostatud arvutiillustratsioonidega? Ei julge seda muidugi kindlalt väita, sest puuduvad üleüldse teadmised. Õhtuleht-Vadi arvamusega sarnaselt kõpitses vahel mõttes Paju teksti lähedus mõningase Trubetsky&Co proosaloomega.“Üksvahe silmas ta oaasi tiigikese ja paari palmiga. Koht oli kõikidele reisijatele ja kaupmeestele teada kui ainus lähikandis. Tiigi ääres seisid kaks turbanites rändurit ja jootsid hobuseid. Näinud Pilsnerit, tervitasid nad teda sõbralikult. Kuid Andres naeris totralt ja ütles:
“Miraaz, teadagi.” Ja sõimanud hobust sita-aaduks, kui see vee järgi tahtis kummarduda, ratsutas ta taas liivaluidete vahele.” (lk 46)
õhtuleht
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar