“Ta vaatas oma peegelpildile silma. Ainult tema ise nägi selles pilgus nukrust, mis aastatega aina kasvas. Ikka ja endiselt üksi. Üksindus, mille vastu ta ei teadnud muud rohtu kui uued seiklused uute tüdrukutega. Võib-olla isegi lühike kooselu ja jälle pettumus. Muidugi teadis ta ka seda, et just need seiklused kasvatavad lõppedes tasapisi, aga järjekindlalt seda nukrust veelgi. Surnud ring.” (lk 8)Raamat algab kui pikaleveniv märg unenägu, kõik on nii ideaalne ja vapustav, perfektsete inimeste unelmate kohtumine, tõesti nagu muinasjutt või kerge camp (aga ometi ei tahaks nii kergekäeliselt campiks nimetada, see on ikkagi püha tiitel), tõeline naistekas nooremapoolsele lugejale. Las Vegas! Swarowski! Miami! Gucci! Freetown! Jack Daniels! London! Ja kapo ja Võru. See, kuidas lõpus 4 inimese saatused kokku kolksuvad, on muidugi vapustav ja uskumatu ja wunderbar, aga noh, kuidas muidu fantaasiameeli kõditada? Plussiks on igati lühikesed peatükid ja lihtne keel, nende uskumatute seikluste taustal on nii hea hinge tõmmata ja kogetut seedida, ja siis tagasi sukelduda tunnete ja seikluste pöörisesse. Naiivne elurõõm, Seppoga võrreldes tõesti teine äärmus, sellised lugemised tekitavad vähe karussellise tunde ja arusaamatuse eksistentsis. Huvitav, kui palju on tahtlikku või tahtmatut klišeede jäljendamist, või mis täpselt sundis sellist teksti kirjutama.
õhtuleht
2 kommentaari:
Väga, väga hea raamat! Ja no ikka ajas nutma nii et vähe pole!!! Algusest peale raamatut lugedes oli tunne nagu vaataks filmi, väga kiirelt loetav ja vägagi nauditav. Super! Tahaks isegi järge...
Tõsiselt hea raamat!
Postita kommentaar