Arto Paasilinna – Tule taevas appi (2010)

Et siis raamat soome huumori ja Paasilinna austajatele, veereb tasa viisiketas ja vaikselt saab nalja pea igal lehel. Mees sureb autoõnnetuses, ja oh üllatust, surmajärgselt saavad ärksamad pead nähtamatu vaimuna maailmaruumis ringi konnata (vanim selline tegelinski pärineb näiteks kiviajast, kellele meeldib nüüdisajal kinos täiskasvanute filme vaadata – sest kiviajal oldi sama vabameelsed); mittetargad ja kogenematud lahustuvad koheselt või üsna ruttu maailmakõiksusse – paradiisi ja põrgu olemasolusse võib suhtuda igati kahtlevalt. No juhtub siis seda ja teist, marsruudil Helsingi-Rooma-Kuu ja vahepeatustega mujalgi; igati soojavõitu väikese inimese värk, vaadata teispoolsusest siinsesse maailma ning näha neid vaikseid argiveidrusi ja elu edasi voolamist.

Vahel on Paasilinna loodu suisa heinsaarelik maailm või lähenemine; ainult et rahulikum, realistlikum, argisem; pole plahvatusi müstilisematesse oleskeludesse (noh, tõlgendamise küsimus muidugi). Aga musta huumorit on vist küllaga – näiteks kui peategelane armub haigesse neiusse ja ootab selle suremist. Soov täitub (vastastikuse armumisega on nii ja naa). Päris palju torgitakse tolleaegset Soome ühiskonnaelu, sutsakad kõiksugu poliitikute ja ärimeeste aadressil, aimata võib, et need samasugused töllud nagu siinsedki ühiskonna alustalad. Aga igal juhul, kena humanistlik raamat, paras jõulude ajal lugeda. Ja loobuda vaimude väljakutsumisest. Ja olla üleüldse kena inimene teistega suhtlemisel. Või muidu saab sinust seosetu kosmosepuru.

“Raamaturiiuli peal oli tolmunud teleskoop nagu vanastigi. Olin sellega taevatähti vaadanud, mõne planeedigi olin leidnud läbi selle läätsede. Vanad mälestused elusolemise aegsest tähtede uurimisest tulvasid meelde. Nüüd oli sellest harrastusest kasu, võisin minna Linnuteed nii ühe kui teise kandi pealt vaatama, ilma et peaksin kartma eksimist, sest mäletasin hästi mitmeid tähtkujusid. Astronoomiaharrastus on siinpoolsuse olusid arvestades kasulikum kui usk. Isegi maailmaruumi pealiskaudne tundmine aitab surnul kosmoses laialt ringi reisida, samas kui teoloogilistest teadmistest ei ole pärast surma mingit reaalset kasu.” (lk 60)

“Loomulikult nägid selle kõrvalise kolkaküla inimesed ka omi unenägusid. Panin tähele, et nende unenäod olid sageli üsna kaootilised, süžee oli kobav ja mõnikord puudus selles igasugune loogika ning sageli muutusid sellised unenäod painajaiks. Sõjast on küll möödunud üle neljakümne aasta, aga paljud nägid seda endiselt unes, eriti mehed, kes olid elanud aastaid rindel surmahirmu tundes. Sellistel juhtudel pidin ma unenäkku sekkuma, võtma lahingukäigu juhtimise oma kätesse ja laskma sel kas lõppeda või vaenlasel verisena taganeda. Ükskord õnnestus mul olukorrast nii välja tulla, et süütasin ähvardavalt ründava soomusauto põlema, jõudsin seda teha veel viimasel hetkel, ja natukese aja pärast korraldasin asjad nii, et unenägija tõsteti seersandi auastmesse. Järgmisel päeval vehkis mees siis õues õige vahvalt tööd teha! Mitu päeva elas ta oma talus kolmandat maailmasõda kartmata.” (lk 140-141)

“Uhkelt kaikus see kaunis viis öisel Senati väljakul. Jeesus kuulas liikumatult ja kui laul lõppes, kummardas ta kergelt tervet väljakut täitvale publikule. Koolnutevägi lõi rõkkama ja tuhandetest, kümnetest tuhandetest surnud kõridest tõusis taeva poole mitmekordne elagu-hüüd. Tundus natuke veider, et koolnud “elagu” hüüdsid, aga parem ikka, kui et tervituseks oleks kõlanud kolmekordne surgu-hüüd.” (lk 163)

avaldatud mõtted
päevaleht
industrial snowflake
fantaasiajuttude muljeid