Noore inimese proosa, võiks ülbelt ja kõiketeadvalt sedastada ning nüüd püstoli tagasi kabuuri pista. Või noh, salamisi paneb imestama, et midagi sellist on keegi võimeline väljendama (või on see see emo?). Ei saa tekstidega suurt ühenduspunkti, aga ikkagi – omamoodi respekt (kuigi – kui nipp käes, võiks selliseid tekste kirjutada kümnetes?). Pole küll kahjuks sellise pehme ilukirjanduse austaja, ent milline romantiline morbiidsus, või suisa salalik nihilism. “Kangelaste hukk” ja “Pariisi-lähedane toru” on lootustandvad lood. “Sekeldused samovariga” on vast austusavaldus Harmsile? Iseenesest teeb muidugi närviliseks, kui tekstides esinevad printsid ja kuningannad ja kuningad. Hakkasin lugemispäeval (või õigemini selle pisiteksti kirjutamisel) esmatutvuma Inca Ore plaadiga “Silver Sea Surfer School” ja tekkis mõte, et Aedma järgmine raamat võiks midagi sellist olla, ilus ja haige ja kõvasti deformeerunud, kõik lootus jäta või korja üles. Aga see lihtsalt hetkeline soovikiiks.ekspress
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar