Kärgatav Kõu – Ühe indiaanlase autobiograafia (2010)

“Maa Looja istus ruumis, kui ta teadvusele tuli. Kuskil ei olnud mitte midagi. Ta hakkas mõtlema, mida ta tegema peaks, ja lõpuks hakkas nutma. Ta silmist voolas pisaraid, need pudenesid tema istumise alla. Mõne aja pärast vaatas ta allapoole ja nägi midagi helkimas. Seal helkisid tema pisarad, mida ta ise tähele polnud pannud, ja millest oli tekkinud praegune vesi. Nendest pisaratest said tänapäeva mered.” (lk 22-23)

Selline on rahvalik variant maailmaloomise algusest ja alljärgnev on samast šamanistlik variant (vt lk 127)

“Lugu maailma algusest
Meie ei tea, mille peal meie isa istus, siis kui ta teadvusele tuli. Tema silmist voolasid pisarad ja ta hakkas nutma. Aga ta ei jäänud kauaks mõttesse. Ta ei näinud mitte midagi, ja kuskil ei olnudki mitte midagi. Ta võttis midagi selle asja küljest, kus peal ta lamas, ja tegi sellest tükikese maad. Selle läkitas ta enda all olevasse ruumi, ja nägi sealt, kus ta lamas, et tema loodu oli muutunud kujult meie maa sarnaseks.” (lk 71)

Indiaanivaimustus jäi teadagi algkooli aegadesse, selles suhtes on huvitav teha väike restart (ja kindlasti on soovitatav see raamat anda noorimatele lugejatele, kel olemas võimalik indiaanivaimustus, et siis seda kenasti edendada).

Raamat on omamoodi võitlus püha ja argise vahel (mis siis lõpuks leiab lahenduse mingilaadse sünteesina – ehk siis peyotekristlus). Ühelt poolt kõik need suured sõjameeste traditsioonid ja vaimud ja jumalad (pikad riituste kirjeldused!), teiselt poolt linnades ja taludes toidu, raha ja riiete kerjamine või näppamine (lk 57) või siis abirahadega sehkendamine (lk 84 jm). Argiselt õpetatakse tulevast meest, et ära lase naisel enne sind surra (lk 39), riituste seletustes lastakse rahumeeli naisel varem surra (lk 68), nõiavärk on ikka keeruline. Ühesõnaga, suurte nõiaannetega Kõu pettub Vägede Riituses (lk 81) ja muus sellises, ning hakkab hoopis tantsijaks, seejärel satub alkoholismi küüsi ning tegeleb edaspidi pätitempude ja naiste murdmise ja millega kõik veel – ent viimastel lehtedel peyotetamisega tekib mehele nagu mingi rahu (ja nõrgeneb side oma primitiivse religiooniga (vt lk 134) – mis on on muidu meiesugustele gringodele teadagi takkajärgi nii põnev, aga nüüd see uus jumalateenimine... palju lahjem). Et siis – paganlik kiht on suuresõnalisusest hoolimata üpris õhuke ja dekoratiivne (üllatus-üllatus), mõnuained ja potjomkinlus on ühtviisi esil nii nüüd kui sellal. Ja üleüldse, miks peab nii kindlasti eeldama, et põlisrahvaste usundid on nii tugevalt üksikisiku elus sees, ehk on see lihtsalt üks mänguruumidest, mitte algus ja ots.

“Purjus inimest nähes varastasin temalt alati kõik, mis tal oli, sest minust oli saanud varas. Purjus naist nähes panin ta alati pihta, sest ma olin liiderdaja. Ennekõike otsisin naist, kellega kokku elada, sest siis sain endale kogu tema raha. Kui mõni naine minuga kokku elada tahtis, pidi ta kogu oma raha mulle andma. Nõndamoodi ma toimisingi. Tihti läks mul korda ahvatleda ühekorraga kaks või kolm naist minuga koos elama.” (lk 91)

Kui teose lugu algab ja kestab mõnda aega kui üks pühakiri (teatud apsudega muidugi – Kõu on juba noorest peast kõva naistehuviline jne), siis viimane kolmandik läheb ikka väga kriminaalseks ja liiderlikuks, ning omal moel humoorikakski – eks seda osaliselt põhjusta ka indiaanilik (?) jutustamisviis (mis jõuab meieni läbi kahekordse tõlke – winnebago > inglise > eesti; eks see tähenärimine ole, aga ju omad rõhuasetused olid Radinil inglise keelde kohandamisel ja ning nüüd Krullil oma Radini ja Kõu eestindamisel). (Korrektne oleks muidugi siinses postituses Radinit raamatu autorina nimetada (nt lk 130 jm); huvitav, kas Blowsnake'i originaaltekst on ka Radini lisandusteta inglise keeles avaldatud?) Mikroajaloona igati põnev lugemine.

Tulevikus on vast see raamat 2010. a Loomingu Raamatukogu heinsaardovlatovlik haruldus, et siis, käbedalt ostma ja tomahook käppa.

bukahoolik