mina olen see, kelle sees
voolab kirg - nagu väävlijõgi
nagu sulakuld, nagu meri
mille allhoovused kisuvad kaasa
ka kõige ettevaatlikumad
leiguse patt on mulle võõras
ma ei ütle su nime
vaid uuristan selle pinnasesse
Kvissentalist Idaringini
kaldal kõndides saad aru
tagasiteed enam ei ole
su savisest hingest
on voolitud anum
põletusahjus oled küpsenud
mu vormiks, kujuks ja servadeks
kui palju õunapuid
selle kütmiseks langes
ei küsinud sa kunagi
mis maksavad mu leegid -
aga kõik, mis elab, maksab
ja nüüd maksad sina ka
ei mahu ma piaali ega vanni
loksun ja mäslen su sees
kuni sa puruned
ja mina valgun
mööda
maailma
laiali
(lk 41)
vaata, see meie armastus
või tunne või miski
on nagu metsik õunapuu
mis igal kevadel oma õied
vastu kõiki me ootusi
hoolimata öökülmadest
ikka vahtu lööb
(lk 58)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar