Ebe Padu – Kolmekümneaastane kapten (2011)

Tagakaane tutvustuse järgi hõlbustaks kindlasti selle raamatu lugemist Verne'i “Viieteistkümneaastase kapteni” tundmine, aga kahjuks ma ei mäleta sellest tuhkagi. Lugu siis sellest, kuidas 21-aastane Leonella sõidab esmakordselt Rootsi, aga juhtub nagu nii, et üks hetk asub reisilaev uppuma. Neiu päästab madrus Jaanus, kellega koos Läänemerel hulpides satutakse äkitselt laevale, mis kuulub kuulsale piraadile Dick Saldile ja ta kurikuulsale kambale. Noormees ja neiu, tõepoolest, vangistatakse. Dickil sünnib põnev otsus viia oma isale – Jeemeni šeigile – see neiu seitsmendaks abikaasaks ja noormees kaugele lõunamaale tööorjusse, kõik see lepituseks või nii. Leonella ja Jaanus satuvad ärevusse – neiu ei taha seda vanamehenässi oma käperdajaks ja noormehelgi paremat teha kui orjana rügada. Nojah, piraadid asuvad tagasiteele Jeemenisse (vahepeatusega Londonis), ja seda siis ümber Aafrika purjetades (logistiliselt tasub tõepoolest nii kaugelt põhjast orje muretseda). Aga. Piraatide hulgas on kaks kurjamit, kes soovivad Leonellat vägivaldselt omada. Dick ei ole üleüldse nõus, tema tahab isale tipp-topp korras naist (võiks öelda – võõrasema) viia. Kurjamid solvuvad ja teevad mässu ja saavad laeva endale. Dick ja ta sõbrad ja Jaanus visatakse paati Aafrika külje all, Leonella on meeleheitel – mis temast saab nende kurjamite kätes?!? Ta hüppab merre. Tõesti, nii juhtub. Loovib lainetel niikaua kuni Dick ja Jaanus ja semud ta merest paati korjavad. Jõutakse Mustale Mandrile ja asutakse Gabonist Egiptusse rändama, et sealt lennukiga Jeemeni kihutada. Plaanid ikka samad – neiu nässile kaasaks ja madrus orjaks! Kuidas see lugu edasi läheb ja mis veel Lõuna-Ameerikas sai, sellest lugege ise.

Padu ei kuulu just osavaimate sõnameistrite hulka. Kui eelmise raamatu puhul oli selline lihtsameelne väljendumine huvitav ning aitas suurendada hirmsa loo õõva, siis siin paneb see kukalt kratsima ja mõtlema, et kas kuulus kirjanik Põder hoidis toimetajana veel suurema monotoonsuse ära (või mida ta üldse toimetas). Leonella on, võiks öelda, kergelt rumal ja psüühiliselt ebastabiilne kangelanna, tema äsamisi ja kriiskamist on pika peale raske taluda. Jaanuski oma intellektuaalsete võimetega on pigem häbiplekiks merekooli kuulsatele kasvandikele. Kahju, et ei hakanud raamatu algusest kokku lugema neiu ja noormehe erinevaid (ja sarnaseid) põgenemiskatseid ja selle käigus oma vangistajate peksmisi, see katsete arv on kokkuvõtteks kindlasti muljetavaldav. Tekstil puudub igasugune psühholoogiline usutavus, lugu on kui sajanditagune põnevusjutt noortele lugejatele. Aga – ei saa autorile öelda, kuidas ta kirjutama peaks, see on tema enda asi; lugejana kas nokid rohkem või vähem kaasa ja kõik.

Alljärgnevalt ohtralt tsitaate raamatuga tutvumiseks.

“Just siis tõstis Dick nagu juhuslikult pilgu üles ja vaatas aknasse, mille taga oli Leonella. Nagu hirv hüppas naine aknast eemale vastu teist seina ja tema süda peksles, nagu oleks ta näinud madu.” (lk 33)
“Jalutanud elava liiklusega ja rahvarohke tänavani, nägi ta üht politseinikku kõnniteel seismas. Ta tahtis juba tema juurde minna, kui märkas, et politseiniku ainsateks relvadeks olid raadiosaatja, gaasiballoon ja kumminui ning mitte mingit relva, mis pauku teeks. Oli mõttetu tülitada rutiinse rahuga harjunud politseinikku, see võis ainult asja hullemaks muuta.” (lk 34)
“Vana naine vatras kogu aeg oma surmast, nii et Leonella mõtles, et temagi oleks võinud surnud olla, oleks võinud koos laevaga merepõhja minna, siis ei oleks ta pidanud end praegu võõral maal ilma dokumentideta mingite kurjade meeste eest varjama, kes tahtsid tema elu täielikult ära rikkuda.” (lk 41)
“Loomulikult oli ta sellest teadlik, sest Eestiski oli naisi, kes alandasid naissugu oma ihu müümisega, kuid seal oli see kõik ainult jutt, siin aga nägi ta oma silmaga ehtsat musta prostituuti. Leonella mõtles, et maailm on ülekohtune paik, kus naised on sunnitud laskuma nii madalale, ja et teisal jälle röövitakse naisi ning sunnitakse neid vägisi meestega vahekorras olema. Maailma suurim probleem näis olevat seotud just naiste tagumikuga.” (lk 79)
“Kui Ray juba liikumatult maas lebas, krabas Leonella, ikka veel viha täis, tal kahe käega turjast kinni ja lohistas ta trepist üles tekile. Seal veeretas ta mehe reelingu serva ning toppis selle vahelt läbi, nõnda et mees lõpuks vette kukkus. Leonellat nagu ei huvitanudki, mis Rayst edasi saab. Sest ta oli kahtlemata halb mees, kuna tal oli plaan Leonellat vägistada, ja kuna mehed, kes naisi vägistasid, ei hoolinud ükski naiste tunnetest ja sellest, mis neist naistest edasi saab, siis ei hoolinud Leonella antud juhul ka Rayst – kas ta pääseb kaldale või ta langeb siinsete krokodillide saagiks. Selline mees oli Leonella meelest rämps ega olnud paremat saatust väärt.” (lk 123)
“Dick soovitas Leonellal igaks juhuks mitte aknast välja vaadata, et röövlid tema pärast autot ründama ei tuleks. Leonellal oli niigi hirm metsikute mustade meeste ees ja ta puges nii varju, kui sai, tundes samal ajal südames tohutut ahastust ja nutuvajadust, ikka sellepärast, et tema kui naine ei võinud rahulikult mööda maailma ringi rännata, vaid pidi kartma kogu meessugu. Leonella arvates oli maailm naiste suhtes ebaõiglane. Korra kihvatas tal soov revolver haarata ja tulistada nende kaabakate pihta.” (lk 128)
“Lennuväljal ütles Leonella Dickile vaikselt, et ei unusta teda, ja kui Dick küsis, kas Leonella tahaks temaga abielluda, vastas naine, et mitte iialgi ei tahaks ta elada Jeemenis, kus naised ainult sünnitavad lapsi ja lähevad paksuks ning kannavad selle paksuse varjamiseks musti ürpe. Et tema tahab elada ainult Eestis.” (lk 161-162)
“Leonella istus lennukiistmel ja mõtles möödunule. Kui kiiresti oli ikka aeg lennanud. Alles see oli, kui ta oli noor ja Jaanusega Aafrika-retkelt koju saabus, ja nüüd oli aeg juba nii kaugel, et ta tütar Helle on seitsmeteistaastane, isekas ja iseteadlik kaasaegne teismeline. Pärast koju naasmist oli Jaanus tahtnud, et Leonella temaga abielluks, kuigi teadis, et Leonella südames on esikohal kapten Dick. Aga võib-olla ei teadnud ka, arvas, et ainult alateadvuses oli see tal kõik alles. Või teadis küll ja ka seda, et kunagi ei saa Leonella abielluda Dickiga, sest tema kodumaa on Jeemen. Ja sellise kindla teadmisega abiellus Jaanus Leonellaga.” (lk 163)
“Samal ajal nautis Leonella ilusat vaadet, ta lihtsalt istus toolil ja imetles vaikides võõrast ja ülevat linnamaastikku. Jaanus istus tema kõrval ja vaikis samuti. Kuid tema vaikis sellepärast, sest naine vaikis. Kuid Jaanusel polnud siiski kuigi kannatlikku meelt vait olla.” (lk 168)
“Nähes, kuidas kõik asjad värisesid ja mõni maha kukkus ning kuidas maja tundus koost lagunevat, seisid nad tardunult keset põrandat ja ootasid, mis küll edasi saab. Nende puhkust oli segama tulnud tülikas maavärin.” (lk 169)
“Leonella südamest käis kade kihvatus läbi, kui ta mõtles, et äkki Kristal õnnestub tulevikus Dickiga abielluda. Jaanus seisis keset põrandat ja jälgis naisi, kes suurema prao juures tunglesid ja püüdsid üksteist eemale lükata, et paremini Dicki näha. Ta vaatas ja mõtles, et mis küll Dicki juures säärast on, mida temal ei ole. Ta oli ju Dickist juba noorena pikem ja tugevam, aga see nähtavasti ei lugenud midagi.” (lk 186)

Raamat lõpeb niivõrd ränga seebiooperliku finaaliga, et paneb tõepoolest ahhetama ja veelkord loetut ümber hindama. Võibolla on siiski tegemist Verne'i ja muud seikluskirjandust ülimalt parodeeriva tekstiga? Ei tea, müstika, mõistusel on sussid püsti. Kui see on paroodia, siis välja kukkus päris camp. Kui pole paroodia, siis, ma ei tea, vast tegu hommage'ga.