“Sa ei virise: kui sa kokat ei nuusiks, oleksid sunnitud helendavas kombinesoonis benžihüppeid tegema või grotesksete põlvekaitsmetega rulluisutama või hiina restoranis karaoket laulma või skinnide seltsis värvilisi peksma või koos vanade poosedega võimlemas käima või üksipäini spordilotot mängima või tegema diivaniga psühhoanalüüsi või taguma petistega pokkerit või surfima internetis või mõtlema sadomasohhismile või saleduskuurile või kodusele viskidieedile või aiapidamisele või murdmaasuusatamisele või urbanistlikule filateeliale või buržuaabudismile või taskumultimeediale või käsitöökursusele või anaalorgiatele. Igaühel on vaja midagi, millega stressi maandada, kuid sa saad vägagi hästi aru, et tegelikult kõik üksnes siplevad.” (lk 54)
Autoriga esmatutvus oli üsna jama, oli selline ilane lora prantsuse armastuse korrapäradest, ning selle avaldamine sarjas “Moodne aeg” ei pannud just vaimustusest oigama. Aga kui tõele au anda, siis võinuks käesolev tõlge hoopistükkis selle asemel säändses sarjas ilmuda. Käib kah üks armastuseloba, aga vähemalt segi teravama ühiskonnakriitika ja üleüldise hooramisega (mitte et see tähendaks, et värske kirjandus peakski olema kindlasti kriipiv ja vürtsikas).
Lugu siis sellest, kuidas kokaiinihuviline kopiraiter Octave soovib tööst vabaneda (kui juba rasedast sõbrannast sai lahti) ning koondamistasuga aega veeta. Aga ei lähe mitte õnneks, hoopis hullem, kõigest segasepanemisest hoolimata hinnatakse teda üha enam. Ning peale kokaiinivõõrutust jätkub peosegune karjäär, kuni...
Ei mõju just avastuslikuna, et reklaamiinimene on tegelt reklaamivastane jne, või mis hullem – peategelase ambitsiooniks on kirjutada romaan (võeh, kas pole tüütu lugeda sellest, kuidas mõnes järjekordses teoses mõtleb minategelane raamatu kirjutamisest?). Iseenesest ongi tekst üks hüüdlausete ja sloganite paraad, teadagi, jutt pahast reklaamist ja üleüldisest allakäigust jne, ent võrreldes Abbotiga ei jäta lugemine vähemalt leigeks, autori edvistamine (tõepoolest!) käib aegajalt (või pidevalt) närvidele, aga siiski loetav tekst ning finaal on rõõmsalt deliirne ja pretensioonikas. Ja see jabur mõrv ning jälgede peitmine, toredalt totter.
Tõlkija on vast kõiksugu sõnamängudega päris palju vaeva näinud; pesupulbrireklaamijad, haarake talendist kinni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar