03 mai, 2011

James MacKillop – Keltide müüdid ja legendid (2011)

Sobilik raamat neile, kes otsivad inspiratsiooni fantaasiakirjanduse loomiseks, kõiksugu ripakil ja hägusaid lookatkeid või variatsioone on siin enam kui küllaga, võta vaid kätte ja asu klaviatuuri kündma. Olemata ise küll keldihuviline (aga väike uudishimu ikka, et millega siis tegemist), on siin raamatus esitatud lugusid ja tõlgendusi päris põnev lugeda, vanasti ikka inimestel katus sõitis.

Tegemist on igati teadusliku tekstiga, mitte mingi viirukipõletajate uinamuinaga (nii saab näiteks teada, et tänapäeva druiidivärk on ikka päris juurtetu, no vot, milline üllatus). Üpris lõbus lugeda, kuidas autor viisaka irooniaga kommenteerib uurimusi ja tähelepanekuid, mida on teinud erinevad müütide ja legendide uurijad. Kahju, et raamatus puudub igasugune pildimaterjal keldi taiestest, millest pikas sissejuhatuses palju juttu.
Jeerum, ei viitsi ja ei taha mõistlikku juttu kirjutada.

Kõige coolim keldi vägilane:

“Nagu mainitud eelmises peatükis, kus Finnabair kirjeldas inimesi oma emale Medbile, kujutati Cuchulainni sageli ette lühikest kasvu, tumedat verd, habemetu ja alati heatujulisena. Kirjeldused tekstides erinevad, kuid enamasti arvati, et ta juuksed on kolme värvi: juurelt pruunid, keskelt veripunased ja otsast blondid. Mõned tema tunnused on rohkem maagilist laadi ega meenuta tingimata nägusa mehe omadusi. Tal oli mõlemal põsel neli eri värvi lohukest: kollane, roheline, vaarikpunane ja sinine. Tema mõlemal silmal oli seitse pupilli. Tema kätel oli seitse sõrme ning mõlema jala seitse varvast andsid talle kulli või greifi haarde. Kuigi sellised tunnused võivad kõlada eemaletõukavana, nimetatakse teda enamasti nägusaks ja naiste silmis väga köitvaks. Võib-olla ei kujutanud muistse iiri kirjanduse lugejad alati kangelast üksikasjalikult ette.” (lk 220)

Kuidas sõpra õigesti tappa:

“Võitlus kestab neli päeva ning sisaldab nii kiidukõnesid ja solvanguid kui ka pidevat käsivõitlust. Mehed raiuvad üksteise küljest lapsepea suuruseid tükke, mis tekitavad nii suuri haavu, et neist võivad linnudki läbi lennata. Igal õhtul saadab Cuchulainn Ferdiadile kaane ja ravimtaimi haavade tohterdamiseks – ulsterlane ei taha, et tal oleks parema ravi eelis. Ferdiad omalt poolt jagab Cuchulainniga toitu. Kolm päeva ei suuda kumbki edu saavutada ning selle aja vältel kasutavad nad teineteise vastu viskeodasid, kergemaid ja raskemaid odasid ning võimsaid mõõku. Neljandal päeval võtab Cuchulainn kasutusele salapärase ja võimsa relva Gae Bulga, mille tarvitamist ta õppis amatsooni Scathachi käest. See oda siseneb ihhu ühest kohast, kuid avaneb siis ja tekitab kolmkümmend haava. Veel enne seda, kui Cuchulainn jõuab midagi ette võtta, torkab Ferdiad oma mõõga tema rindu ning Cuchulainn heidab oda läbi Ferdiadi südame, nii et see ulatub poolenisti seljast välja. Surmahoop aga alles tuleb. Vankrijuhi Laegi abiga heidab Cuchulainn Ferdiadi pihta Gae Bulga, mis tapab ta. Cuchulainn hakkab otsekohe halama oma peaaegu venna ja sõbra surma pärast, kuid ka ta ise ei suuda haavade tõttu ennast püsti ajada.” (lk 232-233)

Huvitav, mida suudavad nüüdisaegsed kaksteist luulekogu avaldanud autorid:

“Fian'i liikmeks olek oli eksklusiivne, aga mitte pärilik. Liikmeks soovija pidi end näitama nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ta pidi olema eeskujulik luuletaja ja kaheteistkümne luuleraamatu autor. Muude katsete seas pidi ta seisma puusani maa sees, käes ainult kilp ja sarapuukepp, samal ajal kui üheksa sõjameest heitsid üheksa vao kauguselt tema pihta odasid; kas või ühe haava saamine tähendas läbikukkumist. Taotleja lükati tagasi, kui relv värises ta käes, kui rippuvad oksad suutsid muuta tema patsi punutud soengut või kui ta astus läbi metsa sõites kuivale oksale. Ta pidi olema suuteline jooksult ületama kulmu kõrgusel seisvat puutüve ning suutma vaevata minna läbi põlvekõrguse puutüve alt. Üks raskemaid katseid nõudis okka väljatõmbamist jalast jooksu pealt, ilma tempot aeglustamata.” (lk 245)

Monty Pythonil on paar väga head keldilikku sketši.

sirp

Kommentaare ei ole: