Kriminaalromaan on selle raamatu kohta öelda patuselt kitsarinnaline. Võiks kujutleda, et Baturin oli seda kirjutades üpris ülemeelikus tujus, isegi selline iseenesest tavapärane mõrvalugu toimuks kui mõnes alternatiivses maailmas, tegelased on sellised pooljumalikud kangelased või üliinimesed, kes troonivad oma uhkes üksinduses (õigemini mäetippudel). Baturinilm. Või siis – kalambuuride ja aforismide karussell, üpris vildaka ent eluterve tõe võiks siit iga päev endale kõrva taha panna (muudkui tahtsin valida tsiteerimiseks miskit, aga kõik kiskus va pööraseks ja käest libisema). Tahaks kohe lugeda mõnd käsitlust, kus juttu eelkõige Baturini karakteriloomest, kui palju on selles ennastkordavat vms, ikka heas mõttes hullud on need.
“Vastuoluline inimene on võluv nagu päikesevihm. Otsekui loodus, on ta lollikindel ning tulvil diaade: nagu peen ja jäme, soolane ja mahke, lõikav ja säästev, külm ja kuum... Papi Pino paradoks polnud kellelegi saladus, sellepärast armastati teda nagu loodust: kõik kiindusid temasse, või kui ta mõnikord tundus olevat talumatu, siis kannatasid teda kui halba ilma, teadmises, et peagi muudab ta end jälle talutavaks ja seejärel võluvaks.” (lk 75)
Nojah, lugu siis selline – rannaküla juures leitakse ühe suvitaja surnukeha. Uppunud, rohkem või vähem sunniviisiliselt (üks hetk keegi pakkus ketserlikult, et milleks enam uurida surma põhjust – surnud on surnud ja kõik). Asja saabuvad uurima kaks kapten-uurijat, üks tegutseb avalikult, teine salaja suvitajana (papi Pino). Rannarahvas on teadagi baturinlikult koloriitne (Levald ja rotid!), kelmid-pühakud üheskoos (või noh – balti maagiline realism?), ja eks loodus mühiseb ja kangutab ja kuldab. Mis selgub? Vist mõrvar. Kes? Kummal uurijal ei ole õigus? Milline juhus selgub liialt hilja? Kui ei teaks, siis ütleks. Elagu vaba mõttelend.
“Uurija ja ohver (sest kas pole iga roimar uurija ohver) seisid vastakuti, vaadates teineteist avalalt, vaenlemata ning veel lõpuni ammendamata huviga.” (lk 167)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar