Raamatu alapealkirjaks siis “Saksamaa ja Nõukogude Liit külmas sõjas” ehk kuidas käis üks igavene luureteenistuste ringmäng Saksamaade, Nõukogude Liidu ja ta satellliitide ning lääneriikide vahel; erinevad organisatsioonid tegelesid mõrvadest mustamiseni ning õnnelikud pääsesid vaid vanglakaristusega (või toimikud jäänud avastamata). Sakslased armastavad reeta Saksa riike, nad hindavad nuhkimist ja spioneerimist, võiks sedastada ülemeelikult. Autori iroonia kõiksugu reeturite kohta on kohati maitsetu või labane, aga noh, vahel naljakas ka. Tegemist pole just tõsiteadusliku uurimusega.
Põnev lugeda, et Briti luure transportis luurajaid meritsi Baltimaadesse tervelt 1955. aastani, mil viimane retk maabus edukalt Saaremaale (lk 40-41).
“Kaugeltki kõik rahupooldajad ei leppinud kommunistide domineerimisega vestlusringides ja -klubides, sest viimaste vaidlustaktika oli heausksetele võõras. Seda lihtsat võtet oli edukalt kasutanud juba Vladimir Lenin. Otsuse langetamist lükati tühja lobaga nii kaua edasi, kuni enamus – normaalsed inimesed olid koosolekult minekut teinud ja vähemus selle vastu võttis. 1960. aastate lõpust juurdus säärane demokraatiavorm Lääne-Saksa ülikoolides, mille tagajärjel üliõpilasesindused võtsid vastu hämmastavaid otsuseid.” (lk 155-156)
“Kui mõni Nõukogude diplomaat paistis väljaspool oma kogukonda silma joviaalsuse, keskusteluvalmiduse ja tolerantsusega, siis võis kindel olla, et ta esindab KGBd või GRUd. Teine kindel kriteerium oli vaadata, kuidas keegi raha kulutab. Luurajad andsid marku lahtise käega välja ka pornoajakirjade eest, teised veeretasid poes iga penni näppude vahel.” (lk 168)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar