Armas lasteraamat sellest, kuidas nõukogude ajal lapsed suviti maal olid (ja mis mälestused endal sellesinatse ajaveetmisega on). Nüüd peaks esitama pika tiraadi sel teemal, kuidas tänapäeva lapsed ei oska maal midagi teha, aga noh, seda teavad kõik. Fantaasiavabad logardid.
Lugu siis sellest, kuidas kolm õde ja väikevend saadetakse suvel mõneks nädalaks vanaema juurde. Seal on suur koer, väike maja, rukkiookean ja palju muud. Ja muidugi vanaema, kelle äraolekul peavad lapsed ise hakkama saama. Ja enamvähem saavadki. Kuigi – juhtub nii mõndagi, keravälgust venna kaotamiseni, rääkimata ebausklikust naabritädist. Aga – pole hullu.
Uh, soolaliha on tõesti hirmus nähe (lk 37), endalgi meeles see tulitav suu. Ja suhkru manustamine maeiteamillega.
Poistele seda raamatut vist ette lugeda ei tasuks? No et selles suhtes, et kõik need riidekirjeldused nagu, või nii. (Samas võiks huvi pärast raamatu suveks maale vedada, ehk noored sugulased teeksid suuri silmi neid lugusid kuuldes.)
Illustratsioonid on ilusad ja vahel õõvastavad (lapsepeaga koerad!), vast parim on see, kus rukkipõldu kujutatakse – see kollane ookean (lk 65-66), seda oli endal küll lehte keerates vahva avastada.
“Nii kaugele, kui laste silmad ulatuvad, lainetab kollane-kollane väli, lainetab kollane-kollane meri, lainetab kollane-kollane ookean. Paremal kaugemal on järgmine kivikuhi, seal kasvavad mõned leedripõõsad, aga edasi läheb ikka kollane-kollane meri, mis voogab kogu päikesepäeva rahus ega oska mõeldagi endasse eksinud väikesest kavalast linalakast poisijõmpsikast.” (lk 67)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar