Elas kord habetunud onu, kes armastas väga väikesi lapsi. Ta käitus nendega nii:
“Onu oli lastele ütlemata armas, sest ta tegi kõik, mis nad tahtsid: ei keelanud neile midagi, ei tõrelnud nendega, ei noominud ega karistanudki kedagi kunagi. Onu võttis neid sülle, silitas nende päid, kiigutas jalal. Ta taskus leidus alati kompvekke ja pähkleid. Nad võisid lahti harutada ta pikad saapapaelad, kammida ta juukseid, ta pikast habemest tegid nad mõnikord palmikuid ja igale palmikule sidusid lehvi otsa.” (lk 3)
Mõnikord oli ta lausa käpuli ja tegi lastele ratsasõitu. Aga siis ta pani silmad kinni ja taevaisa kutsus selle enda juurde elama ja lastearmastuse eest anti onule taeva ilusaim maja. Seal oli hea elada. Ent... polnud lapsi, kelle päid silitada, pildid seintel polnud päris see. Ööingel nägi ta muret ja saatis onu lasteparadiisi. Sealsed lapsed aga naersid onu üle, kes pakkus kommi ja laskus koguni käpuli, et neid sõidutada – lasteparadiisis on küllaga maiustusi ja mänguasju ja tähehobuseid. Onu lahkus kurvalt ja jäi oma majja üksi nukrutsema. Ööingel ei kannatanud välja sellist taeva diversiooniakti ja saatis lõpuks mehe jõululapse juurde. Jõululaps otsustas rakendada onu alltöövõtjana jõulukinkide vedamisel, andis talle tööriided ja nimetas ta jõuluvanaks, ühtlasi keelates meest lapsi liialt rangelt nuhtlemast. Onu rõõm oli üüratu ja ta ei laskunud käpuli ja läks maale kinke jagama. Seal ootasid teda särasilmsed lapsed.“Alles hommiku poole ööd jõudis jõuluvana tagasi oma pilvmajja, mille ümber laulsid tillukesed inglid. Ta ei saanud suure rõõmu pärast magama jääda, ikka jälle läks ta akna juurde ja vaatas alla maailma, kus nägi lapsukesi magamas, jõulukingid hellalt kaisus.
“Nüüd alles tunnen suurt rõõmu ja saan aru, et elan tõesti taevas,” sosistas ta õnnelikult.” (lk 19)
Lõpp hea, kõik hea, vist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar