Kui eelmine aasta ilmus siin sarjas Kimhi särtsuv proosa, siis seekord saab vastava meki poola autorilt. Ja tõepoolest, tekstid on head, päris terav ja kompromissitu kirjutamine, ja lood on tõesti – nagu tagakaanel sedastatud – mitmekesised; infantiilsetest lastest ja psüühikahälvetest kuni lõbusa hommage'ni Christiele. Naksakas proosa, nii on, kui mõned lood jätavad külmaks, siis korraga ikka teised jutud jäävad pinnuna silma või varbavahele. Ja noh, muidugi, kõik need väsinud või sutt kiivas armastused, mis universumis loivavad.
Enda lemmikuteks ehk kogumiku nimilugu (milline vahva üksildaste kammitsetud romantika!, päkapikk Pepe Poola moodi ehk kuidas võrgutada keskealist masinakirjutajat) ja “Kojutulek”, mis on võimas argiproosa ning pani mõtlema oma vanematele, kes samuti elavad igati traditsioonides kinni, ent mida samas katkestavad mõneti irratsionaalsed rutiini/mustri lõhkumised. Nojah, tekst ongi pea selline nagu allpool olev tsitaat, ehk siis kuidas abielumees peab monoloogi ühest õigest abielust (mitte et põhimõtted nii valed oleks, aga...). Ja milline kõhe puänt on lool.
“Enne, kui ta võtme lukuauku pistis, helistas ta kella. Ta andis alati Mariale oma tulekust niimoodi märku ja naine ootas teda kas esikus või köögiuksel. See oli nende rituaal, nende kolmekümne kahe aasta pikkuse abielu kestel välja kujunenud tava. Vaid vähesed abielud võivad uhkustada sellise staažiga. Nemad võisid. Ja olgu enesekiituseta öeldud, et seda kõike tänu temale. Ta teadis, kui tähtis on traditsioon, teatavate muutumatute kooselureeglite järgimine. See püsiv, mille juurde tullakse tagasi justkui koju. Mitte korterisse. /-/
Miks ja kuhu on Maria läinud? Seda polnud varem juhtunud. Nad peavad õhtul maha istuma ja ootustest-lootustest vestlema. Ta peab Mariale rääkima, mida ta tundis, kui leidis eest tühja kodu. Kunagi pole hilja otsast alustada. Ta teadis, et tunnetest rääkimine on kõige tähtsam asi iga abielupaari elus. Aga kui vähesed oskavad seda hinnata! Ja tema, olgu ilma enesekiituseta öeldud, oli vist ainus mees, kes ei häbenenud sellest kõnelda. Otse vastupidi, tema leidis, et just see temast õige mehe teebki.” (“Kojutulek”, lk 19-20)
Möödaminnes võiks veel mainida, et raamat jaguneb pooleks, on esimese poole lühemad lood ja siis teise poole moodustab Christielugu ja see eriti pikk haigladraama, mis õieti nagu ei sobikski eelnevatega kokku. Nojah, dramaatikat samas enam kui kapaga.
nopped raamatutest
lugemik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar