“Türgi oad” on üks veider lühiromaan, kui algul tundub tekst klassikul ebaõnnestumine olevat, siis mingi hetk hakkab lugu nagu tööle – mida paganat selles menage a trois veel toimuda võiks, miks see lugu just selline kandilis-irooniline jant on? Palju dialooge, mis võrdub silmaheadusega, muidugi.
Nojah, irdinimene Ollimar Arvik jätkab oma ürgset elulollust – kõigepealt peab taimetoidul närvihaige mees end välja puhkama (või muidu saadetakse hullarisse) ja selleks läheb ta Tallinna ning peatub partsti koolivenna Toomase ja selle kolme lapse juures. Toomas on hingearst ja tõepoolest, Ollimar leiab teatud selgust ja rahu. Tänaval leiab aga mehe huvitava olevat teatrikriitik Diana, kellega siis mees tutvub võrdlemisi lähedalt, käiakse teatris, vesteldakse ja muidu tundesegadused.
“Ollimar tõstis naise madalale magamisasemele. Kohisevi päi, vere soontes möllates surus ta kriitiku otsekui pihtide vahele ja suudles himuralt. Naine vehkis kätega ja rapsis jalgadega. Sellest sattus põllumajandusinsener veel enam hoogu. Kohmakalt, kuid otsusekindlalt hakkas ta naisel trikood seljast ära kiskuma.
“Mis te nüüd teete?” hüüdis Diana imestunult.
“Koolivend ütles, et siiras seks...” nohises Arvik. “Seks päästab inimese, teeb terveks...!”
“Arstid ei tea inimesest midagi... Oh teate, võtke parem käed ära,” lausus arvustaja jahedalt. “Mina olen elus mõndagi näinud ja kaks korda mehel olnud. Ma ei kahtle põrmugi teie mehelikes võimeis, aga praegu puudub õige lavaline temperatuur.”
Karjamäe mehele oleks nagu kapaga jääkülma vett krae vahele valatud. Vihaselt, näost punane, tõusis ta püsti, kohendas oma liivkollast ülikonda, silus pihuga püksiviike ja tegi minekut.
“Kuhu te lähete? Pidage ometi!” hüüdis Diana talle järele. “Miks te pahaseks saite, me oleme ometi vaimuinimesed, kes võiksid rahulikult oma juttu jätkata!... Pealegi ei passi teil kui rüütlil just siis lahkuda, kui pole veel teada, kas tulekahju on lõplikult kustutatud. Järsku jäi kuskile mõni säde, jääge siia, valvake öö otsa minu und!”
Mürtsudes tõmbas Arvik välisukse kinni.” (lk 132-133)
Ollimar otsustab seepeale tagasi Karjamäele kodusovhoosi minna (mentaalselt küllalt terve juba!), ja eks töökoda ja masinad ka oota oma juhatajat. Tööd tuleb teha (vaevalt et alluvad teda just pikisilmi ootavad)! Jõuab koju, seal ilmub aga äkitselt abikaasa Vete, kellega viimati mindi nagu lahku (sest Ollimar, teadagi, ei ole just hellasõnaline naisukesega). Aga võta näpust, naine on tagasi.
Aga võta näpust, järgmine hetk on aknast näha, et nende maja poole tüürib söögilaua ja kohvriga... Diana! Kes tuleb ja jääb nende juurde elama (ronib samamoodi nende ellu nagu Ollimar Toomase pere juurde). Diana mõistab oma suu vakka hoida Tallinnas juhtunu suhtes ja Ollimar on ühtmoodi inimvihkaja kui enne (kuigi natuke vähem!), et Vete nagu suurt midagi lahti ei noki. NaisNipernaadi Diana paiskab abielupaari elu päris segamini, küll sunnib neid sööma saiakesi või korterit remontima või muidu lähedased olema romantismuse eesmärgil, kohe häda kohe! Ja rohkem ei räägi sellest armukolmnurgast, oma silm on kuningas. Eks see Diana ole omamoodi mõistatuslik tühikargaja oma Barbade ja Grotowskitega, carte blanche.
Mis on loo moraal? Ei teagi. Traat kirjutab ikka kiiksuga asju (ja millised veidrad tegelasi küll esineb), hakka või ta suurt romaanisarja lugema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar