Fantaasia-erootikakirjandus nõudlikule maitsele, “Nõia teoreemis” on isegi täheldatav ulme elementi. Lühidalt kokkuvõetuna lugu selline, et tulnukad leiavad elu igava olevat, aga näe, tühise Maa elanikel pole midagi nii igav ja peaks proovima ka sealsete moodi olemist vürtsitada. Ehk siis seksida. Tulnukate kohapealne agent (aka spermamärgutuli) Lüm jagab neile teavet, aga hakkab üks hetk topeltagendiks ja proovib tulnukaid eemal hoida. Kõiges on süüdi perse, nagu ikka. Ja tõepoolest, raamat pole soovitatav alla 16. aastastele, selgus kaanepilti otsides.
“Agent Lüm tunneb kohutavat peapööritust, samal hetkel lahkub võlujõud tema kehast ning doktor Lümi kosmoseodüsseia jõuab viimaks lõpule. Doktor Lümist saab nähtamatu tindiga kirjutatud ääremärkus lõpmata üksildastel lagendikel, mida mööda teab-kust-pärinev tuul kihutab üksikut purje ikka edasi ja edasi sinnapoole, kus paistab ähmane valgus, kus viirastub sadamakai, kus kurbus ja õnn leiavad imeliselt hapra tasakaalu, kus ootab keegi, kes ometi mõistab rändajat.” (lk 110)
Eks Mikita kirjutatut võib pidada pööraseks ja rikastavaks. “Jänesekapsa teoreemi” hargnevate teede aed on vast parem, pole nii ühte auku maniakaalne ja süsteemne kui “Nõia teoreem”, tuksub ja petab ja katkeb ja sillerdab mängulisemalt. Hajalooline.
lugemik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar