Epopöa sellest, kuidas ruraalne mutike tahab arstist minia käsul vererõhu pärast tass kohvi juua, aga ei, talvehommikuvalges selgub, et kohv otsas, päeva jooksul kolmes poes käies ei leia ka seda õiget puru ja mis kõik veel; omamoodi tragikoomiline ja lõpus ootab mingilaadne puäntki. Mutt Salme on õige tagurlik ja egoistlik, aga ehk on see Traadi peen kriitika tollaste sovhooside elukorralduse vastu, kõik pead-jalad koos jne. Võrdluseks meenutab mutike elu minia ja poja linnakorteris, mis pole ka see päris õige eluviis – pole loomulik! Nojah, nüüdisajal üpris huvitav vaade 60.-70. aastate nõukogude kuldajale, elu polnud enam nii räme kui varasematel aastakümnetel (arvan naiivselt).
“Enne kui brigadiri Aivar, see tähendab brigadiri naise Aivar jõudis poetüdrukuga pulmadeni, käis ta postkontoris. Miks ta meel äkki muutus, ei teadnud keegi. Kas oli lugu tõesti nii, et poe-Iivil oli rohkem mööblit, või kui kasutada lihtsamaid mõisteid, oli lihtsalt jõukam – nõnda räägiti. Kui see oli tõsi, siis võis noormehele vaid õnne soovida, et ta oli taibanud asjade, mitte inimeste väärtust. Sest inimene on ajaline, asi igavene; igale põlvkonnale viirastuvad vaid asjad uutes seostes, inimene on ikka sama, ta valib voodi või laua, magab algul kireund, siis lihtsalt und, sööb laualt, tukub pärast rasket päevatööd laua kohal ja lõpuks näeb undki ainult voodist ja lauast. Inimene, see tähendab naine läheb talle üha vähem korda. Mees võtab uue naise, kuid voodi ja laua võtab ta uude ellu kaasa kui midagi igielavat, katsumustes karastatut. Postkontori-Merle oli nägusam, masajam ja punapõsksem kui poe-Iivi, aga tüdruk, kelle selja taga seisis pood kraami täis riiulitega, pidigi esiplaanile nihkuma, teise palgepuna varjutama, sest kuigi pood ei kuulunud Iivile, kuulus ta mõnel määral siiski talle. Ja nii oligi Aivari poolpiduses südames lahvatanud kuum leek, kuumem kui vikerkaarevärviline raualaast tema treitera all.” (lk 19)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar