Lugu siis noorest Thomas Cale'st, keda
kasvatatakse religioossete fanaatikute Varjupaigas millekski
eriliseks (ei saa öelda, et Cale'i imeomadustel oleks just loogilist
aluspõhja, lihtsalt peale koljuõnnetust kerkisid esile ja kõik,
deus ex machina). Varjupaik-kindlus-koonduslaager paikneb
inimvaenulikus kivikõrbes ja seal kasvatatakse tuhandetest noortest
poistest kahuriliha lunastajate missioonile võitluses, noh, maailma
paremaks muutmiseks (Varjupaika haldavatel lunastajatel on pooleli
aastakümnete pikkune sõda antagonistidega – kuskil maailma või
tsivilisatsiooni äärel?). Nojah, seal Varjupaigas on ilgelt karm
kord: peks, palvetamised ja halvimal juhul rohkem või vähem
religioossed hukkamised. Ahjaa, Cale'st koolitatakse
militaarstrateegi. Peale üht võigast vahejuhtumit lunastajaga
põgeneb Cale sealt terrori kultuurimajast koos kahe kaaslase ja ühe
päästetuga, ning kavalal pagemisel satutakse hoopistükkis vangi
impeeriumi pealinna Memphisesse. (Mis suhe on täpsemalt sellel
suurimal impeeriumil, lunastajatel ja antagonistidel, jäi mulle küll
arusaamatuks – lunastajad lihtsalt eksisteerivad ja peavad
ilmatumat sõda antagonistidega ning impeerium jälgib sündmuste
arengut; et noh, kellele mis piirid eksisteerivad.) Vaikselt selguvad
Memphise võimudele Cale'i imetabased ja letaalsed võimed ning
põgenike seltskond võetakse impeeriumi teenistusse. Aga
lunastajatel on vaja Cale tagasi saada, ja selleks tehakse
meeleheitlikke ennastohverdavaid käike. Jne jne jne. On armumine ja
on kangelase deemonlikuks kujunemine. Ja peagi seks korraks raamat
läbi saabki.
Kangelased ja kangelannad on nii 14-15
aastased, kes saavad aegajalt üpris edukalt hakkama täiskasvanute
maailmas, olles suisa tapvad (põgenikel algul küll üheülbalise
kloostrikasvatuse tõttu vähe kogemusi ilmaliku elu ja vastassooga).
Tegevus toimub keskaegsevõitu maailmas, milles leidub kõiksugu
tuttavaid kohanimesid (Norra, Jeruusalemm jne), ent tegemist siiski
väljamõeldud maailmaga, kõik need üüratult võimsad linnad ja
kindlused ning muu tektoonika (jällegi, kuidas Memphis ja Varjupaik
teineteisele relatiivselt nii lähedal paiknevad? Kuidas saab
impeerium lubada mingi fanaatikute megaordu pesitsemist oma kõige
soojema koha lähedal?). Huvitaval kombel on lõpupoole juttu
juutidest kui sõjameeste finantseerijatest, autor vast refereerib
mõnd ajaloolist uurimust (lõpulahingu eeskujuks on nt Agincourt).
Mõneti ebatüüpiliselt kasutab Hoffman aegajalt jutustajatena
mitmeid kõrvaltegelasi, mis muidugi hõlbustab loo edasiarendust.
Samuti ehk harjumatu see, et vahel pöördub autor vanamoeliselt
lugejate poole, püüdes selgitada tegelaste hingetorme või
illustreerimaks tehnilisemaid olukordi. Mitte et sellised
jutustamisvõtted midagi harukordset oleks – lihtsalt torkas pisut
silma (sest no midagi võiks ju raamatu kohta kirjutada).
Nojah, tegemist siis vist young adult
kirjandusega? Kõlbab lugeda kõbidelegi.
padjaklubi
lugemissoovitus
kiiksu lugemisarhiiv
padjaklubi
lugemissoovitus
kiiksu lugemisarhiiv
1 kommentaar:
Eesti keeles ütleme selle lahingu nimena siiski Azincourt, nagu ka prantsuse keeles öeldakse. Inglise keeles las nad ütlevad Agincourt :p Aga raamat kui potentsiaalselt põnev poistekas jäi endalegi silma ja siinkirjeldatu vaid süvendas huvi!
Postita kommentaar