"Those who love life do not read. Nor do they go to the movies, actually. No matter what might be said, access to the artistic universe is more or less entirely the preserve of those who are a little fed up with the world.
As for Lovecraft, he was more than a little fed up. In 1908 at the age of eighteen, he suffered what has been described as a "nervous breakdown" and plummeted into a lethargy that lasted about ten years. At the age when his old classmates were hurriedly turning their backs on childhood and diving into life as into some marvelous, uncensored adventure, he cloistered himself at home, speaking only to his mother, refusing to get up all day, wandering about in a dressing gown all night.
What's more, he wasn't even writing."
Selle asemel, et laskuda HPLi vaimustusesse, käsitleks selle prantslasest kirjaniku esseed. Leidsin selle juhuslikult Rahva Raamatust ja jätsin riiulile, teiste raamatute kuhja alla. Pole mitu aastat Lovecrafti lugenud ja mõtlesin, et seekord oleks huvitav selline pool-elulooline essee ära lugeda. Peale selle loen hetkel ühte tänapäevast HPList inspireeritud kogumikku, mida järgmisena arvustan. Selle raamatu pealkiri on aga juba nii kõva, et hakkasin lugema õhinaga.
HPL on väga rebel, aga selline, keda ei saa kommertsiks muuta. HPL ei mässa kapitalismi, demokraatia või muude suurte liikumiste vastu, vaid inimkonna eksistentsi vastu üldisemalt. Ja mitte ainult inimeste, vaid kõigi elusolendite vastu. Nagu tema lugudest selgub, ei vaata ta elu peale eriti heatahtlikult vaid pigem haletseb seda hetkelist eksistentsi ja tajub selle taga kaootilisi jõude, mis iga hetk meid minema võivad pühkida. Prantslane võtab kokku tema loomingu olulisemad punktid ja põhjused, miks HPL midagi sellist võis mõtelda ja teha. Autor on ise suhteliselt otsekohene ja ei ilusta ega vabanda midagi, kuigi vahel on kuidagi... igav. Ma ei tea, miks. Võib-olla oleks see olnud põnevam lugemine nooremana, kui esimest korda HPLi tekste avastasin.
Tegelikult on see essee täis võrratuid tsitaate, kuid esee on ainult pool raamatust. Teiseks pooleks on meistriteosed "Call of Cthulhu" ja "Whisperer in the Darkness". Houellebecq kirjeldab, kuidas HPL on kestev ja legendaarne mõju, miks ta kirjutised jäävad kestma ja üldse purustab sellise "ah-järjekordne-õuduka-kirjandus" mõttelaadi, mis osadel profaanidel HPLi kohta olla võib. Tema looming on kõrgem pilotaazh ja mul on alati seda lugedes mõnus snoobilik tunne. Sest HPL oli ka snoob ja tema maailmavaade oli kompromissitu... Temas on midagi prohvetlikku, black metalit ja unenäolist. See konkreetne raamat aga on kui mõnus, lühike kondenseeritud elulugu ja ülevaade, mida loevad kindlasti ka fiktsiooni mittearmastavad inimesed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar