Patrick Ness "A Monster Calls" (2011)

Keegi netis kunagi soovitas seda kui kaasaegse lastekirjanduse tähtteost. Hiljem leidsin selle Rahva Raamatust ja selle lugemiseks polegi vast "head aega". Raamat on sünge ja valulik, nagu elus needk õige raskemad sündmused tavaliselt on. Teose algautor suri poole kirjutamise pealt vähi kätte ja seda jätkas siis Ness. Pool raamatust on illustratsioonid, ehk siis need on lihtsalt hämmastavad. Eriti koletise koha pealt.
   Loo peategelaseks on noor koolipoiss, kes elab emaga üksinda ning ema on vähi lõppstaadiumites. Püüdes teeselda, et kõik saab veel korda, käib poiss päeval koolis ja hiljem hoolitseb oma ema eest kodus. Koolis koheldakse teda kui erilist juhtumit: teda ei küsita, ei anta kodutöid ega midagi. Ainult paar kiusajat on, kes teda mõnitavad. Öösiti on aga poiss luupainaja küüsis... kuni ühel ööl märkab, et akna taga surnuaias kõrguv vana jugapuu hakkab temaga rääkima. See pole puu, vaid koletis. Iidne olend Inglismaa mütoloogiast, kelle poiss kohale on kutsunud. Kuidas? Ta ei tea, aga ta ei karda. Miski pole hirmsam, kui see mis toimub tema emaga. Koletis nõuab poisilt kolm lugu ja ütleb, et neljanda räägib poiss talle ise.

   Vanusegrupp on siin vast 13-aastaste kandis ja paras tegelt igale eale, sest raamat räägib kuidas tegeleda kaotusvaluga ja minnalaskmisega. Midagi värvilist siin pole ja elutruu raamat kisub ikka paar pisarat kah välja. Seal lõpus. Raamat on võitnud igasuguseid auhindu ja on näha, miks.