Jon Ronson "The Psychopath Test" (2011)

Tony said faking madness was the easy part, especially when you're seventeen and you take drugs and watch a lot of scary movies. You don't need to know how authentically crazy people behave. You just plagiarize the character Dennis Hopper played in the movie Blue Velvet. That's what Tony did. He told a visiting psychiatrist that he liked sending people love letters straight from his heart and a love letter was a bullet from a gun and if you received a love letter from him you'd  go straight to hell.
   Plagiarizing a well-known movie was a gamble, he said, but it paid off. Lots more psychiatrists began visiting his cell. He broadened his repertoire to include bits from Hellraiser, A Clockwork Orange and the David Cronenberg movie Crash, in which people derive sexual pleasure from enacting car crashes. Tony told the  psychiatrists he liked to crash cars into walls for sexual pleasure and also that he wanted to kill women because he thought looking into their eyes as they died would make him feel normal.
   "Where did you get that from?" I asked Tony.
   "A biography of Ted Bundy,"  Tony replied. "I found it in the prison library."
   I nodded and thought it probably wasn't a great idea for prison libraries to stock books about Ted Bundy.

Väga "hull" raamat hullumeelsusest tänapäeva ühiskonnas ja psühhiaatriast kui harust meditsiinis. Põhiliselt räägib raamat sellest, kes on tänapäeva ühiskonnas normaalne inimene ja kes on hull. Ja kuidas määrata ära, kes on hullumeelne. Ja kuidas seda võimu inimeste vastu ära kasutada. Eriti keskendub teos psühhopaatidele/sotsiopaatidele, kes nagu poleks inimesed. Neil puudub empaatia või elementaarsed emotsioonid ning nad näevad maailma "kiskja-ohver" võtmes, kus nad on kiskjad ja suurim soov on võita. Ilma moraalideta ja arusaamiseta kannatamisest, enese ületähtsustamine ja muu jube viib tihti mõrvadeni, mille pärast psühhopaadid ka kinni kukuvad. Nad ei saa aru, miks ohver enne tapmist nutab või kardab. See on nende jaoks huvitav ja imelik. Aga Ronson läheb edasi korporatsioonide juurde ja mõtleb, kui palju psühhopaate on võimul. Poliitikud ja pankurid, kes ei saa aru, mis tähendab kannatamine ja kes ei salli vaeseid ja nõrku inimesi.
   Ka avastab ajakirjanik, kuidas tekkis vaimuhaiguste register ning kui hullumeelne see kõik on. Kuidas meedia kajastab hullumeelseid inimesi, et näidata kuidas sa ise olla ei tohi. Üldse on see väga hea raamat ja läks kiirelt kaanest kaaneni. Olles ise puutunud kokku paari hulluga ja tuttavaga, kes viibinud lühikest aega kinnises osakonnas, olid paljud asjad tuttavad. Näiteks, kui sa teeskled hullu, siis sa oledki hull. Arstide jaoks. Näiteks ei tahtnud Tony seitsmeks aastaks peksmise eest vangi minna ja simuleeris, mille tulemusena istus topeltaja hullaris. Kõik, mis ta tegi, loeti hullumeelsuse sümptomiks. Kui ta käitus normaalselt, oli see sümptom. Põhimõtteliselt meenusid nõiajahid keskajast, kus oli ette otsustatud, et sa oled süüdi ja kõik mis teed, tõestabki seda süüd.
   Autor kui ajakirjanik viib meid sarimõrvarite ja hullude arstide sekka, teeb intervjuusid psühhopaatidega ja mõtiskleb, kui palju hullust me ühiskonnas on ja kui kergesti see normaalsuse mask meil eest libiseda võib. Väga kõhe lugemine.