25 oktoober, 2012

Anatoli Dneprov – Kangelastegu (Põgenemiskatse, 1965)


Juhtub nii, et teadlased märkavad, kuidas äkitselt on tormiliselt kasvanud Päikese aktiivsus ja sellele ebamugavale probleemile tuleb leida lahendus kümne päevaga – muidu inimkond hukkub (lohutav seegi, et kliimamuutust ei põhjusta inimtegevus, vaid galaktilised tegurid: Päikesesüsteem sattus triivima natuke vales kohas). Ühesõnaga, on vaja kiiret ja geniaalset lahendust. Selleks aga puudub inimsool potentsiaalne plahvatuslik geniaalsus – mida on aga võimalik vallale päästa, kui modifitseerida inimese aju ehk kasutada ta kasutamata ajupotentsiaali. Seda on võimalik teha lihtsa 3-4 minutilise ajuoperatsiooniga (klõks-klõks), mida, tõsi küll, pole senini veel reaalselt inimkatsetega proovitud. Aga pole häda, kommunistlikud teadlased on valmis enda veelgi geniaalsemaks muutmiseks. Ja nii lähebki – katsejänestele tehakse sutsti operatsioonid ning paari päeva pärast ongi olemas kiire lahendus, kuidas ohjeldada Päikese aktiivsust: nimelt tuleb saata 500 kilomeetri kõrgusele tonne vett, mis hajuks seal ja moodustaks Maa ümber üliõhukese kaitsekihi. Stardivad siis hopsti veelaadungiga raketid ning paiskavad vee kõrgustes lahti ning pea kohe järgneb temperatuuri langus. Maa on päästetud.

Omaette küsimus on selles, et kui inimene geeniuseks teha, mis saab tema isiksusest, tema tundeelust, kas ta enam armastab oma armsamaid, hoolib neist? Nagu ikka, noortel armastajatel sellised egoistlikud probleemid, mis võivad hoopiski osutuda ohuks progressile. Mis selgub? Ikka armastab ja kuidas veel! Milline tundeselgus ja hoolivus vaatavad opereeritud noore geeniuse silmadest neiule vastu, see rabab jalust. Inimsugu on päästetud.

“Doktor Favranovi ettekanne ei olnud nii populaarne kui see, mida ma mõne aasta eest olin kuulnud. Lühikeses sissejuhatuses kõneles ta oma instituudis tehtud tähelepanekutest, mis puudutasid lastel sageli esineva ja aastate jooksul kaduva geniaalsuse juhtumeid. Ta analüüsis seda nähtust ja väitis, et selle peamiseks põhjuseks on arvukad kõrvalise tähtsusega ja uutes sotsiaalsetes tingimustes mittevajalikud närviseosed, mis on tekkinud inimese paljusajandilise evolutsiooni käigus. Kuigi kommunism on inimese vabastanud olelusvõitlusest, hirmust tundmatuse ees ja murest oma järglaste elu pärast, vastab tema närvisüsteemi füsioloogiline struktuur endiselt skeemile, mis oli talle vajalik siis, kui Maal kehtisid hundiseadused... Sotsialismi ajal kadus vajadus vaenulike elutingimustega kohastumise aparaadi järele, kommunistlikus ühiskonnas aga on selle aparaadi olemasolu peamiseks piduriks, mis takistab inimese tohutute loominguliste võimaluste realiseerimist.” (lk 118)

Tõsi, kas see kaitsekiht töötab korralikult, jääb mainimata. Kes teab, ehk geenius manipuleerib... geniaalselt.

Kommentaare ei ole: