See on siis puhas seiklusromaan, ilma filosoofia ja muu Erikssoni lisanditena. Selline kergelaslikum, seikluslikum versioon, kus keegi nagu ei suregi - ainult pahad. Tegelased on ka suuresti Erikssoni maailmast: tavaliselt on neil ikka mingid piirid oma tegelaste vahel ära jaotatud, kuid Esslemont kirjutab nüüd "GotM" tegelaskujudest.
Sisu olemus keerleb Darujhistani ümber (kirjutasin ikka mälu järgi õigesti?), kuhu naaseb kunagine Türann (Tyrant). Ehk siis hirmuvalitseja, kes kõik oma raudse, ebainimliku haarde alla painutada tahab. Selle kõige taustal põimuvad erinevad looliinid ja tore on näha vanu tegelasi, kes võib-olla viimati neljandas või viiendas osas näha olid. Jääb palju lahtiseid otsi ja Esslemont peaks järgmine aasta väljastama järje nimega "Blood and Bone".
Ausaltöelda, kui Esslemont oleks kõik selle ise kirjutanud (terve seeria), siis mul huvi lugemiseks poleks. No mitte kümne tellise jaoks küll. See on selline raamat, et seeriast endast eelnevalt teadmata on raske seda kätte võtta ja midagi päriselt aru saada... Ja Eriksson on kindlasti see kandev tala. Raamatu kujundus on kena, kuigi kaanekujundus tekitab alati küsimusi. Nagu mitmel eelneval raamatul, on kaane peal ka mingi mõõgaga vend ja ma ei saanud aru, kes siis? Lõpuks lugesin kuskil intekas Erikssoni vastust, et tema ka ei tea ja et kirjastus ise panebki mingi lambika, standartse fantasy venna sinna seisma.
Tagakaanel on miskipärast sisukokkuvõtte asemel reklaamlaused, kiitused jne. Emotsionaalset laengut väga polnud, kiskus ikka jah rohkem traditsioonilisemaks madinaks, kus viimasel hetkel tulevad katastroofist kõiki päästma mingid ootamatud, kaua kadunud head tegelased jne. Pratchetlikku huumorit oli kah palju. Ei oskagi rohkem kosta. Ei taha päris õlgu kehitada, hea raamat. Aga terve seeria raames kuidagi... tavaline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar