Nojah, hea meelelahutus natuke
veidramast maailmast.
08 oktoober, 2012
John Irving – Veemeetodimees (2006)
Selles suhtes hea taaslugemine, et
mõnus oli. Mis on loogiline ja ohtralt informatiivne lause. Kui
esimesel lugemisel häiris see uroloogiavärk, siis nüüd ei pannud
pea tähelegi (ja noh, teiste selle autori romaanide lugemisega
tasapisi harjunud tralliga peenise ümber). Irvingule mitteomaselt on
siin romaanis vähe süüvimist lapsepõlve – mis on tore, ikka on
huvitavam lugeda täisealiste tegemistest kui siis lapsepõlve
oi-kui-murrangulistest hetkedest. Bogus on väheke kui trikster, käib
ja laamendab inimsuhetes, tõsi küll, eelkõige seepärast, et ise
selline sõbralik veidrik on (aga milline Irvingu tegelane pole
arvestatava kiiksuga); ent samas vaba ja valmis uueks. Või
süüdimatu, kes oma amokijooksudest ikka terve nahaga kuidagi välja
tuleb, ja saavutab raamatu lõpuks kadestamisväärse rahuloluhetke
sõprade keskel. No kas pole ilus. On. Huvitav, miks autor vahetab
Trumperist rääkides vaatepunkti esimese ja kolmanda isiku vahel –
et kui mees Biggiega koos, siis Trumper minajutustajaks, aga
Tulpeniga koos olles jutustatakse mehest kolmandas isikus (muidugi
võisin midagi segi ajada või tähelepanuta jätta – no üldiselt
kasutatakse sellist jutustusviisi).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar