Betti Tamm – 11 elu ja 11 surma (2012)

Selle aasta üks eriskummalisemaid või häirivamaid eesti romaane, pealkiri kirjeldab võrdlemisi täpselt raamatu sisu ehk siis peatükkidena on kirjas üheteistkümne inimese viimane elupäev, mis neile kõigile satub olema sellisel tähendustiinel kuupäeval nagu 11.11.11 (lk 73). Miks? Sest Tartu kaubamajas plahvatab sündmusteahel, mille käigus vaimselt häiritud mitmikmõrvar tapab ja tema amokijooksu põhjustatud sündmuste järellaine õnnetustes hukkub see raamatutäis tegelasi (miks mõrvar häiritud on, selgub suisa raamatu lõpuks). Ei tule ettegi, kas eesti kirjanduses leidub teist sellist sarimõrvaromaani, no vähemalt sellisel tänapäevasel moel.

Autoril on üsna kaelamurdev ülesanne luua kümne tegelase sisekõne päevaks, mis tipneb nende surmaga, ja seda siis vastavalt igale tegelasele eraldatud peatükiga. Tegelaste vanused on 9-71, enamasti siiski kahe-kolmekümnendates (üheteistkümendaks lahkunuks on loode?). Võiks öelda, et tegelaste sisemonoloogid on sellised läbinisti isiklikult valusad ja küllaltki ilukõnelised (lähedusepuudus, kontaktivõimetus, eesmärgitus, mõistmatus jne jms), kõik nad on enamvähem ummikus introverdid, kes siis sel saatuslikul päeval näevad heal juhul tunnelis korraks valgust, aga siis käib mõrvakõksti ja kõik. Üdini masendav, kas pole. Ma nüüd ei ütleks, et Tammi tegelased oleksid sellised dostojevskilikult löövad ja lugemisjärgselt mõtteis kummitavad kujud, aga tegevustiku ja toimumispaiga vastik reaalsus mõjuvad tõepoolest häirivalt. Iga tegelase looga tegevustik üha laieneb ja täieneb, juhuslikud kokkupuuted kaubamajas osutuvad tähtsamaks kui niisama hallis massi liikumine, surmahetked saavad nö üha rohkem liha kontidele. Ja kuidas seda tapjat õige tituleerida – sarimõrvar, mitmikmõrvar, massimõrvar?

On muidugi huvitav mõelda, kes peitub sellise autorinime taha, on ta noorem või vanem inimene. Ei tea. Miks tal selline hingemattev teema peas keerles ja miks vajadus raamatuks kirjutada, ei tea. Nooruslik tumemeelsus? Hingepaine? Soov šokeerida? Öelda midagi olemuslikku saatusest või tänapäeva vaimsest situatsioonist? Ei tea. Tekst räägib ikka enamat kui vaid autori väljendatu, seega võiks kokku interpreteerida igasugu kummalisi mõtteid, mis autorile vast ootamatud tunduks. Igatahes on saanud Tartu kaubamaja minu jaoks enda külge üsna õõvastava ja pahaendelise narratiivi (iseasi, kui palju lugejaid seda raamatut üldse loeb).

“See on vana komme, et kurja mehe võimujanu minema ajada, tuleb pulmaööl pigistada ta padja alla küüslaugumahla. Julged ja ennastohverdavad naised abielluvad jõhkrate meestega, keda nad ei armasta, pelgalt selleks, et maailmas kurjust vähendada. Iga naine saab muuta vaid ühte meest, kuid sellest hoolimata ei saa nende abielu kunagi õnnelikuks.” (“Heke”, lk 57-58)

anonüümne bibliomaan