Erik Tohvri – E-armastus (2011)

On kaks abielupaari – kahekümnendates koduperenaine Senta ja agronoom Kaarel (interneti varjunimega Sten) ning nelja-viiekümnendates projekteerija Atko ja õpetaja Karmen (interneti varjunimega Marileen). Ehk siis naised pole rahul meestega – rasket raha teeniv agronoom sunnib lapsega noorikut maal elama ning rasket raha teeniv projekteerija teeb vaid tööd ega pööra abikaasale mingit armastavat tähelepanu. Naised haaravad härjal sarvist – üks lahkub noore lapsega kodunt ja läheb Tallinna õnne otsima, teine hakkab hoopistükkis riivatu sõbranna mahitusel internetist tutvusi otsima... ja Marileen ja Sten kohtuvad e-avaruses ning õnnetud e-armuvad. Mis küll edasi saab, vaat tean, aga ei ütle. Intriig ja porduelu? Negatiivsed tegelased jäävad töökohast ilma?

“Parooliga kaitstud meilboks ehk äraseletatult internetikirjade postkast avaneb ainult tunnussõna sissetippimisel.” (lk 88)

Niisiis raamat vanemale lugejaskonnale, mis muuhulgas tutvustab netimaailma vanema inimese vaatepunktist (kui arvuti või netiühenduse või pornolehtede hüpikakendega probleem, juhe seinast välja!). Paralleeliks saaks kaarega tuua D. Glattaueri netiromansid, ühtmoodi traagilised mõlemad.

“Meeste omavahelised jutud on üldse teistmoodi, tavaliselt puudub neis naistele omane, sageli kadedusemaiguline klatšiv alatoon ja alateadlik tahe mõnda sookaaslast halvustada, et sellega ennast paremana näidata. Meestevahelistes juttudes räägitakse konkreetsetest naistest harva ja oma abikaasast pea mitte kunagi, isegi mitte siis, kui too juhtub tõeline tulehark olema; vähegi arukas mees jätab selle enda teada. Ükski endast lugupidav mees ei alandu oma naist tagaselja kiruma, vaid kannatab ka suurt hingevalu vaikides. Üldse häbenevad mehed oma tunnetest teistele rääkida ja tõenäoliselt johtub see alateadlikust hirmust näida ebamehelikult õrnahingelise inimesena.” (lk 42) 

“Oma teksti luges Karmen jällegi mitu korda üle, parandas mõnda sõna, aga ei rutanud seda veel ära saatma. Ta ei olnud tõrkest lõplikult üle saanud: mõelda vaid, milline häbi – tema, soliidsetes aastates daam ja kahe täiskasvanud poja ema, hakkab mingisuguse noore mehega kirjavahetust pidama! Kuigi... jah, kõik toimub ju õilsal eesmärgil, selle nimel, et see inimene oma alaväärsuskompleksist üle saaks. Ja kes siis veel kui mitte tema just oma poegade, aga miks mitte ka õpetajaameti tõttu, lisaks kakskümmend kuus aastat kestnud abielule, oskaks noorele mehel asjatundlikku nõu anda?” (lk 79) 

“Põllutööd aga tahtsid tegemist, sügiskünd oli pooleli ja Sinimetsa põllud tundusid veelgi lõputumatena, kui Kaarel traktorirooli taga istudes hoopis arvuti juurde pääseda igatses. Mehe hinges pakitses lootus – äkki on Marileen viimaks ümber mõelnud ja otsib kontakti! Õhtul koju jõudes oli esimene asi arvuti sisse lülitada ja alles siis püüda midagi lihtsat hamba alla leida nagu üksiku meeshinge puhul tavaline. Kiretu ükssilmne aparaat aga vaikis jonnakalt.” (lk 176-177) 

“Oota, Kaarel... Mul on tunne, et e-armastus ongi kõige puhtam hingeline side kahe inimese vahel. Sest niisuguses suhtlemises ei ole neid tegureid, mis muidu inimesi eksitavad! Ei ole tähtis, kas inimene on ilus või inetu, vana või noor, võib-olla lonkab või on muidu kehalise puudega – kõik on võrdsed! Sest e-armastus on vaid hingede omavaheline armastus!” (lk 195-196)