19 detsember, 2012

Kurt Vonnegut – Võllaroog (2012)

Vonneguti viimased tõlked on vonnegutliku võlu kaotanud. Käib üks ameerikalik jauramine ja sellist universaalset löövust napib (või äkki peale Strugatskite lugemist näib selline romaan parajalt suvalisena, löögijõuta, tavalise nämmutamisena?).

Seekord saab ülevaate ameeriklaste elust kahekümnendatest seitsmekümnendateni, ikka võim ja unistused ja reaalsus. On väike inimene ja sisserändajate järeltulija Starbuck, kelle kokutav ja inimpelglik metseen sokutas ta kolmekümnendate majanduskriisi ajal Harvardisse õppima ja kes seal (mõneks ajaks) kommunistiks pöördus. Seejärel oli majandustegelasena maailmasõjas ning leidis elu armastuse vangilaagrist pääsenud juuditariga, peale kodumaale naasmist osales kogemata kombel kommudejahis, millele järgnes töötus (sest reetmine pole ilus). Kuni president Nixonile meenus see hall kuju, kui oli vaja leida fiktiivset rakendust ühele ruumile, kust toimetada asju, mis päädis Watergate'ga. Starbuck töötas valitsuse alluvuses kaks aastat, kuni eelmainit skandaali minimutrikesena pidi minema kaheks aastaks valgekraeliste vanglasse. Peale vanglat aga... kohtus inimesega minevikust, kes oli korraga üks vägagi tähtis ja salapärane tegelinski. Jne jne. Nagu ikka, kõiksugu värvikad, värdjalikud või inimlikud kõrvaltegelased, väikesed inimesed omas ja võõras mahlas, hall mass, kiiksuga argipäev.
No mitte midagi ei oska romaanist arvata. Samas kirjutab Martinson päris tabavalt.

Kommentaare ei ole: