Yōko Ogawa – Majapidaja ja professor (2012)

Lugu siis neljast inimesest, kes rohkem või vähem lähedaseks saavad – mäluprobleemiga matemaatikaprofessor, tema venna lesk (kes on ühtlasi matemaatiku hooldaja), üksikemast majapidaja ja tema kümneaastane poeg. Tagasihoidlikud ja tavalised inimesed oma kiiksude ja lõbudega, ning professori juhendamisel avastatakse matemaatika ilu – abiks seegi, et õnnetuse järel on professoril mälu vaid viimaseks 80 minutiks, mille järel kõik otsast algab (iga päev alustab majapidaja oma tutvustamisega, professoril on abiks pintsaku külge kleebitud märkmepaberid talle vajaliku teabega), ehk siis üht ja sama matemaatikaprobleemi seletab ta mitmeid kordi uuesti lahti (sest noh, tekstis toodud matemaatikavälgatused on vähemalt mulle aegajalt keerulised). Nojah, sõpradest tuleb kinni hoida, nii ka professor leiab endale ootamatu sõbra – majapidaja kümneaastase poja, kellesse ta suhtub äärmiselt hoolitsevalt ja lugupidamisega. Mis on kena. Aga kõik hea lõppeb kord.

Tõlkija on enamvähem sõbralik pesapalliterminitega, igal juhul on ta selle mängu nüansside seletamisega teinud suure töö.

“Toas valitses küll korralagedus ja kaos, ent ometigi oli selles teatavat hubasust. Küllap seepärast, et siin pesitses vaikus, mida ma kunagi varem ei olnud kogenud. See ei olnud lihtsalt helide puudumine, vaid vaikus, mis rahustas professorit, kes numbrite metsas eksles; vaikus, mida ei huvitanud põrandale kuhjunud juuksekarvad ega hallitus. See oli selge vaikus, mis oli otsekui sügavasse metsatukka peitunud järv.” (lk 15)

never judge a book by it's movie

sehkendamine
sakala
õhtuleht
loen ja kirjutan
kiiksu lugemisarhiiv