Alternatiivajalooline lugu, mis
muuhulgas ka vesi vandenõuteoreetikute veskile. Nimelt – Ameerika
avastati pisut varem kui muidu ja Hispaania impeerium sai Euroopas
ülemvõimule (no mõningad reformatsiooni vastupanupesad olid veel
Teutooni aladel – aga kaua needki püsivad, hispaanlased saavad
ameeriklastest uut kahuriliha Euroopa sõjatandrile). Jesuiit
Calderon saabub miskile Kariibi saarele, kus asub Hispaania suur
tugipunkt ning peab seal asuma uurima oma eelkäija veidrat
enesetappu, mis teostati kirikutornist allahüppamisena. Selgub, et
mehe viis selle halva teoni pärismaalaste müütide uurimine – et
selle paikkonna puhul on tegemist hoopiski Atlantisega, mille
tsivilisatsioon enamvähem edukalt kadunud, aga rahvapärimuses on
säilinud lugusid ühe püha koha kohta, kuhu maetud atlantislaste
võimsad kuningad (ja ehk saladused ja koormaid kulda), ning
Calderoni eelkäija läks seda kohta otsima. Leidis, naasis ja hüppas
kirikutornist end surnuks. Miks, tekib ehk küsimus, selline igavene
patt, mis ei luba taevasse? Calderon otsustab varalahkunud eelkäija
jälgedes sinna Sierra Titaunale minna, kus paikneb see pärismaalaste
kardetud ja austatud püha koht. Nojah, eelkäija jäljed viivad
kohale. Ta leiab hauakambrid, viimases kambris aga avatud kivikirstu,
kus lebab muumia. Vägagi tuttav muumia. Jesuiit laseb korda viia oma
kurja kohuse, kristliku maailma suur mõistatus rusustub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar