Craig Wolf – Jälitaja (Mardus 1/1999)

Viikingid teadagi sõitsid laialt merd ja olid oma rohkem või vähem kultuursete röövretkedega üpris edukad ja hirmuäratavad. Nagu näiteks selle loo kangelane kapten Leif, kes juhtis oma laeva lõpuks koguni Musta Aafrika sisemaale, kus siis samuti sai ohtralt röövida. Viikingites tekitas veidike hämmastust sealne kohalik fauna (hea leid autorilt, mis veidrad imeloomad on esmapilgule müütide valguses küll lõvid, elevandid ja krokodillid?), ent tõeline kamm algas siis, kui Leif viskas ähvardavat nõida vägeva kirvega. Nõid justkui suri, aga samas voolas temast välja üks ilmatuma jäle limuseline või limajas vormituvõitu olevus, kes punaseid silmi pööritades asus pealik Leifi jälitama. Leifile see üleüldse ei meeldinud ja ta suundus laeva meeskonnaga tagasi Aafrika rannikule vägitöid jätkama. Mõne aja pärast lojus-olevus järgnes! Mehed panid Hispaaniasse. Õudustäratav olevus järgnes! Edasi Britanniasse ja ikka loivas mõne aja pärast rannikule hirmus ja kahjustamatu ollus (punaste silmadega!). Leif ja ta meeskond mõistis nüüd, et tõsine häda on käes ja selle värgi käest niisama ei pääse, ja nad sõitsid kodumaale Norrasse, kus meeleheitel mees otsustas ollusega viimsesse võitlusse asuda. Ja läheb vana rada pidi, ollus ilmub vähe aja pärast Norra rannikule, ja muidugi Leifi jälgedes. Mees otsustas temaga võidelda kaugel põhjas, eemal viikingite inimasustusest (aga saamid?). Ning ollus järgneb talle, ikka järgneb, ükski tuli ega relv ei peata seda. Ent ootamatul kombel tuleb appi vanaisa Pakane... nimelt pole Aafrikast pärit ollus krõbedate miinuskraadidega harjunud. Ja Leif teeb temaga midagi, millest pääseb painajalik ollus vabaks vaid kliimasoojenemise abil. Uups.

ulmekirjanduse baas