Clifford D. Simak – Lõplik ravi (Lilled Algernonile, 1976)

No vaat, on väike kolkalinnake ja seal vanem tohter, kes vaikselt elupäevi õhtusse saadab, ikka elanike suuremate ja väiksemate tervisehädadega tegeldes, oma võimete ja oskuste piires. Kui korraga ilmub ühel õhtul vastuvõtule Herman, kes natuke veidra välimusega. Herman nimelt teavitab tohtrit, et ta on teiselt planeedilt, nö tulnukas. Tohter imestab, aga mis tal üle jääb kui uskuda - “Herman” on tõepoolest teistsuguse füsioloogiaga, nagu olevus abivalmilt näitab. Nad vestlevad ja tulnukas pakub inimkonnale kõigi haiguste ravi, eluaegset vaktsineerimist. Saladus peitub tampoonis, mis tuleb kehale asetada ja sealt siis imendub tervendav vedelik kehasse ja probleemid igaveseks läinud. Puhta vapustav, eks. Tohter katsetab ja tõepoolest, patsiendid paranevad. Asi jõuab hooga laiemasse avalikkusse ja ÜROsse ning tulnukate abil saab võimaldada seda tampooni kogu inimkonnale. Kuni üleilmse operatsiooni eelõhtul avastab tohter: ühtlasi vähendab vaktsiin tõhusalt intelligentsust. Aga miks? Kas intelligentsus on haigus? Kas võõramaalased teevad seda meelega? Tohter ei tea, ta on nüüd liialt rumal selle üle otsustamaks.

ulmekirjanduse baas