Reklaam lubab raju krimiparoodiat, aga
tegelikult on tegu Vuorineni vast täiskasvanulikuma tekstiga (või
tõesti, õigupoolest pole ma suurt tuttav skandinaavia
nüüdiskrimkadega, ehk pila selle “sügavuse” üle?) –
peategelane on joomisest ja trallitamisest loobunud keskealine mees
(
Wallander?), kel katkised isasuhted lahus kasvanud tütrega ning
tärkamas tõsine armumine vormika ihara ja targa kõrtsipidajannaga.
Peategelase vestlused tütre ja võimaliku armsamaga on ikka
hämmastavalt erinev Vuorineni staarloome võttestikuga, pole mingit
joogist krabamist ega macholällamist, inimesed lausa... suhtlevad
mõtestatult; seksiga on üldse nii, et... seda on, aga... kuidas ja
kellega? No muidugi on siin samuti küllaga kõiksugu kepi- ja
sitanalju, maitsetut või löövat, rämedat ja totakat, aga see ei
ole nii ummistavalt-lämmatavalt esiplaanil. Kui raamatuga midagi
enam kripeldama jääb, siis põnevusloo lahendus, mis paneb puhtalt
õlgu kehitama, küllap oli autoril raske juttu kokku võtta (ehk
hoopis soov eriti segast panna?). Või noh, ikkagi puhtalt
skandinaavia krimikirjanduse paroodia, mida ei jaga lahti hammustada?
Kes teab.
Aga jah, lugu umbes selline, et
isepäine sportlik uksehoidja palgatakse hämara advokaadibüroo
poolt üht tüüpi otsima, kellele rikkurist sugulane tahab pärandust
jätta. Otsitav tüüp on tugeva kiiksuga, küll on tal probleeme
hügieeniga, küll kasvab tal kodus inimarmastajast pervert-taim,
küll tegeleb ta astroloogiaga või siis hoopis segab end allmaailma
asjadesse, seda Soomest Brasiiliani. Häda kui palju, uksehoidja ei
taba tüüpi kuidagi, et päranditaotlusele allkirja saada. Kahtlust
äratab seegi, et honorar mainitud tegevuse eest on kahtlaselt suur
ja... uksehoidja pilt on tüübi korteris külmkapile kinnitatud. Mis
tegelikult toimub? Nojah, tegelikult satutakse kõiksugu kiiksuga
olukordadesse, kus peategelasel muudkui oksemaik suus möllamas jne
jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar