Vampiirilugu, mis annab selge teadmise,
miks on just noorel naisel kasulik vampiiriks olla – sa saad end
pimedatel tänavatel turvaliselt tunda, ja see on muidugi mõnus
fiiling. Lugu siis selline, kus värske vampiirineiu tunneb öises
linnas endast rõõmu – tal on jõudu, tal on teravust, ta on
eriline. Pimedus on midagi muud kui muidu. Kui korraga satub kokku
ühe elurõõmsa komberdava memmega, kes palub end kodu juurde saata.
Neid nõustub vastumeelselt teda koduteel toetama – aga midagi on
nagu valesti, memm pole nagu õige memm, miskit kummalist vilksatab
temas. Jõutakse memme juurde ning ootamatult surub see neiule pihku
keti vaskrahaga, neid saab sellest kui panniga pähe. Ja toimub
muutus! Neiu tunneb end taas inimesena, hoolib jällegi inimkonnast
ning vere maitse ei hulluta. Aga häda ei hüüa tulles – pimedas
pargis varitseb teda ilge pätikamp ning neiu avastab, et
vampiirpowerita on ta üks nõrk inimloom. Ja püüab meeleheitlikult
põgeneda pätikamba eest, ent park on hoolikalt suletud territoorium
ja kamba eest pääsu pole. Viimases hädas meenub kaelas rippuv
vaskrahaga kett ja ta rebib selle hopsti kaelast. Taas muutus! Mis
sellele järgnes, jääb seletamatuks ka kogenud politseiuurijatele.
Pole just Orlau tugevamate lugude hulka
kuuluv tekst, pigem selline õhinapõhine lõbustav katsetus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar