Liikide väljasuremisest on maakeeles
mitmeid ängistavaid raamatuid, ja Frenzi teos on teistega võrreldes
ehk selline... natuke mõrkjalt meelelahutuslikum, plussiks on see,
et andmed on üpris värsked, viimased veel 2011. aastastki. Aga jah,
liikide väljasuremine kiireneb märgatavalt kõikjal, kuhu inimjalg
satub, olgu tegemist siis eurooplaste või metslastega. Ehk siis
nurgapoodide kaootilise valiku asemel saagu valitsema supermarketite
reglementeeritud valik. Huvitav teave on indiaanlaste kultuuri
hävingu seosed Euroopas olnud paari sajandi taguse väikese jääajaga
(või noh, üleüldse see kujutelm indiaanlastest kui looduslastest
põhineb nö indiaanluse riismetel).
“Kuhu olid jäänud indiaanlased? Esimestel maadeavastajatel nagu de Soto tekkis Ameerika põlisrahvastega ikka ja jälle sõjalisi konflikte ning tänu tulirelvadele jäid nad enamasti võitjaks. Mis veelgi hullem – nad tõid endaga kaasa haigusi: rõuged, leetrid ja gripi. Indiaanlastel puudus immuunsus nende haigustekitajate vastu. Seetõttu surid paljud inimesed senitundmatutesse tõbedesse sageli juba enne, kui nad jõudsid eurooplast oma ihusilmaga näha. /-/ Paljudes regioonides elas de Soto ja La Salle'i reiside vahele jäänud aastad üle pelgalt neli protsenti elanikkonnast. (Võrdluseks: isegi keskajal möllanud katk tappis keskmiselt “kõigest” kolmandiku Euroopa rahvastikust.) Kokku varises kogu indiaanlaste asustuse struktuur ja kultuur. Vähemalt kergendasid hispaanlaste mahajäetud hobused ellujäänute elu ratsanomaadidena – kuni tänapäevani on meil indiaanlastest kinnistunud nimelt selline pilt.
/-/
Pärast indiaanlaste väljasuremist ei hakanud paljunema mitte üksnes nende saakloomad, vaid ka söötijäänud maa kattus jälle metsadega, mis sidusid oma puitu suures koguses atmosfääris sisalduvat kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi. Ameerika geokeemiku Richard Nevle'i arvutuste kohaselt võisid uued pealekasvanud metsad siduda Maa atmosfäärist kuni 17 miljardit tonni süsinikdioksiidi – nii palju, et selle tulemusel temperatuurid märgatavalt langesid. Just nendes idarannikule kasvanud tuhandetel kilomeetritel laiuvates metsades leidsid küllaldaselt toitu rändtuvide hiidparved.” (lk 22-23, 24)
“Trend osutab selles suunas, et loomad, kes on inimese eluviisiga mingil viisil “ühildamatud”, lihtsalt kaovad ning kõikjal tekivad primitiivsemad elukooslused, milles domineerib väike hulk kogu maailmas levinud suure isendite arvuga liike. Alles jäävad universaalsed liigid või iseenesestmõistetavalt ka sellised, mis on millegipoolest kasulikud. Mõned teadlased ennustavad uue aegkonna, nimelt homogotseeni saabumist maakeral – see on aegkond, mille raames esinevad kogu maakeral ühed ja samad looma- ja taimeliigid ning väike hulk otsekui normeeritud ökosüsteeme. Teised räägivad profaansemalt biosfääri mäkdonaldsistumisest. Sellise arengu võitjatena levivad üle kogu maailma liigid, kes muutuvates tingimustes hõlpsasti toime tulevad: rotid, kitsed ja sead, küülikud ja rebased, tulisipelgad, herilased ja rändkarbid nagu ilusa uue loomamaailma Big Macid, Whopperid ja Coca-Cola. Globaliseerunud merede ja mandrite ökosüsteemides vohavad leetpõõsad, eukalüpt, vesihüatsindid ja mürgised vetikad.” (lk 298)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar