Lugu lähitulevikust, kus lammaste ja
mammutite kloonimisest on astutud sammuke edasi – Korea laborites
on kloonitud paras ports neandertaallasi, ning et Koreas on peale
kodusõda paras segadus ja neandertaallased lihtsalt tänavale
lastud, siis tuuakse / lapsendatakse need olevused Ameerikasse (uued
kodanikud on võrdlemisi sarnased, sest nende kloonimiseks kasutati
kaheksat esivanemat). Nad on tõepoolest meist väheke erinevamad oma
võimsa torso, pea ja jäsemetega (ning kõigil sinisilmad ja hele
nahk – üldsegi mitte sellised, nagu muuseumide vahakujud). Nagu
aastate jooksul selgub, paikneb võimsas peas võimas aju – ja
inimesed hakkavad seetõttu vaikselt alaväärsust või võõraviha
tundma; tulevad neandertaallased ja on spordiski meist palju paremad.
Naised on nõrgemad (mis teha, need uued vanad kahejalgsed on
mehemad) ning nii tekib segunemine inimeste ja neandertaallaste
vahel ning segalapsed on pikemad, võimsamad ja veelgi taiplikumad.
Aga seda laiem üldsus ei tea.
Laiem üldsus seevastu teab, et need
jõulised sinisilmsed kahvanahad on vastikult erinevad, aga ei oska
uue olukorraga midagi peale hakata; siis on alati abiks mõningane
vägivald Teistsuguste vastu. Lugu on jutustatud naise poolt, kes
lapsepõlvest saati on jälginud neandertaallaste imbumist maailma –
kuni ta ülikoolis ühega kohtus ja selle vapustava isendiga pere
lõi. Mees osutus andekaks teadlaseks ja neandertaallaste õiguste
eest võitlejaks, mis omakorda tõi viimaks kaasa inimeste poolt
mahalöömise. Naine sõidab siis nende kaheaastase järglasega mehe
matusele, kuulab jutlust ja meenutab 21. sajandi murrangulisi ja
isiklikke hetki. Tulevik on neandertaallastevereline. (Kuigi autori
järgi jäid kunagi nad kunagi ellujäämisvõistluses sapiensitega
kaotajateks, kuna meiesugused vajasid ellujäämiseks vähem
ressursse.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar