VERCINGETORIX ÜTLES: Caesar, sa võid
võtta meilt maa, kus me elame,
aga maad, kus me surime, ei saa meilt
võtta.
Viskasin mõõga sulle jalge ette:
nii olen mina, nii on mu rahvas.
Ma tean, mis tuleb.
Kõik, kes arvernide maal väärisid
elu,
ei ela enam
ja nendega, kes jäid,
ei taha mina elada.
Tean ja näen neid juba
õppimas isandate, unustamas isade
keelt;
näen neid häbenemas oma siniseid
silmi,
oma vanemaid ja karedat kõnet;
näen neid roomlastena, kodanikukirjad
põues.
Olgu siis, imperaator, üle su
vabariigi
üks keel, üks usk ja üks rahvas.
Olgu su sõdureil, kaupmeestel ja
sulidel
ohutu, tasane tee
Ultima Thuleni
ja Styxini välja.
Mind pekstakse Kapitooliumil surnuks,
aga mu armastust ja viha
ei saa surmata.
Mu viha jääb alles
öökullina aastate õõnde huikama
hukku
sulle ja su täitmatule linnale,
Caesar.
Karistus tõuseb kui tamm
su oma tahtmiste tõrust.
Sinu riik tuleb ja läheb.
Väljakuil kasvab nisu ja foorumil
söövad kitsed.
See on minu ja mu tapetud rahva käsi,
mis rabab.
Minu käsi vandaalide mõõgaga.
Tuleb tund ja roomlase kõrkus
kõrtki painutada ei jõua sõjatee
vahel.
Tuleb tund ja Rooma aplus
latsatab lõhki kui puuk idast ja
põhjast ja lõunast
tulnute rusikate all.
Tee siis, mis teed ja tahad.
Ma tean, mind ootavad matar ja mõõk,
sest kõik, kes väärisid elu
arvernide maal,
ei ela enam.
(lk 10-11)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar