Filimonovi esikromaan on olnud
kahtlemata viimaste aastate üks värskemaid eesti kirjandusteoseid,
ja nii oli enne käesoleva romaani lugemist ühtviisi ootus
järjekordsest löövast lugemiselamusest kui ka võimalik pettumus,
et sellist inimlikk rõõmu ei saa korrata ega ka ületada. Ja noh,
eks nii enamvähem läkski. Rõõm on, aga mitte taevalik. Kuigi, see
on vaieldav, kuid sellest siin ei räägi, väljendudes mõneti
autorlikult. Aga kes teab. Keegi.
Autor on kokku kirjutanud 4
tegevusliini, mis raamatu jooksul rohkem või vähem haakuvad
teineteisega. On Georgi ja Adam ja Jean-Paul, kes otsivad Georgi
neidu, kes ühel hetkel lihtsalt lahkus (ja selgub va kummalisi seiku
neidise tegemistest). On Arkadi, kes pärandust saades unistab
ideaalse pornofilmi väntamisest (aga kõik läheb nii, nagu targemad
mehed teavad). On Blutussov, kes tuntud muusikuna läbib
keskeakriisi. Ja siis on Esimene Veekandja, kes on käima lükanud
mittereligioosse Veekandjate liikumise, kel siis eesmärgiks saada
või lahustuda kõik üheks, või midagi sellist. Meri! Meri?
Et ideoloogi jutustus on kaldkirjas ja
võrreldes teistega toonilt hoopis, ee, tõsisem ja kuivem, siis see
tekst ehk hakkaski mulle avanema alles lõpus, varem oli selle
lugemine ikka paras telliskivi järamine teiste vendade, võiks
öelda, lahedate juhtumiste vahel. Sest noh, Georgi-Arkadi-Blutussov
on võrdlemisi süüdimatud tegelinskid, kes puutuvad-põrkuvad kokku
Veekandjate liikumise eri tahkudega. Nendega lihtsalt juhtub. Üks
kaotab naise liikumisele ja püüab neile vastu hakata, üht aitab
liikumine vaimset pornograafiat teha, üht kasutatakse hümni
kirjutamiseks. Käib üks rohkem või vähem dramaatiline tramburai,
mida siis kainestab Esimese Veekandja mälestused ja arutlused. Seda
raamatut peaks vast kaks korda lugema, saaks viimaks rohkem pihta, et
mis side siis kahe tegelase vahel oli ja on. (Ja ega poleks võimatu
lugeda raamatut kaldkirjapeatükkideta – a la “Meister ja
Margaritat” ilma inkvisiitori nüristavate osadeta. Või noh, nagu
viimati lugesin “Jää ja tule laulu” Dany peatükkideta.) Ning
kõikjal on veekandjate haarmed, kui võid, ära usalda kedagi. Aga
kes sellest ikka teadlik on.
Filimonovi trumbiks on kahtlemata
dialoogid, mis on ühtaegu argiselt arulagedad kui ka...
muinasjutulised (miks nii ütlen, ei oska põhjendada –
mitteteadvuse värk). Ei mäleta, kas esikromaanis autor samamoodi
teksti ja tegelasi seletas, igatahes nüüd on päris tavaline, et
jutustaja lahkelt vestleb lugejaga, andes teada tegelaste võimalikest
motiividest või üldse eesootavast (kuigi vahel luiskab,
muidugistki). Postmodern, eksole, lisaks veel ajaga kruttimine,
millal valmis hümn ja reklaamfilm. Lihtne oleks ehk öelda, et pisut
pelevinlik müstika, kuigi see pole tõesti tõsi. Või hoopis sohu
karata arvamisega, et Veekandjate liikumise hingesugulaseks on ehk
väikestviisi Martini raudsaarlaste Uppunud Jumal. Ja mis see nüüd
kõik kokku on, tõepoolest, ei oskagi arvata. Igal juhul tubli tükk
moodsat kirjandust.
“Georgi ei olnud üldiselt rumal noormees. Tegelikult, ma ei olekski hakanud kirjutama lollpeast, ehkki ka see on omamoodi huvitav, selline autori lähteülesanne, kirjutada põnevalt lollpeast, nii et lollpead ei peaks teda enda hulka kuuluvaks ega solvuks. Aga sellest hiljem, mitte siinkohal.” (lk 242-243)
“Ka Tema rääkis mulle, et peab liikuma. Ta rääkis mulle, et peab liikuma, et unustada. Et mitte mõelda. Et mitte mõelda, peab Ta liikuma. Liikumine aitab mitte mõelda. Mõelda on valus ja kahjulik. Kahjulik sellepärast, et on valus. Mõttelage, lõputu, võimalik isegi, et sihitu liikumine aitab mitte mõelda. Ma ammutasin selle mõtte Temalt.” (lk 467)
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar