Terav satiir
tänapäeva ühiskonna ja massikultuuri ainetel, ja kus peategelaseks
on Adolf Hitler. Kes on korraga üles ärganud 2011. aastal ühel
Berliini tühermaal, viimaseks mälestuseks enesetapueelne aeg Eva
Brauniga. Hitler avastab peagi, et sõda on läbi ja sakslased polegi
kangelaslike helide saatel maamunalt hävinenud. Vaid nad elavad üsna
jõukalt... ja lodevalt. Ja peagi pakutakse Hitlerile tööd
meelelahutuslikus telejaamas, koomikuna iseennast kehastama (sest
noh, milline põhjalik näitlejatöö). See loogika jääb
taasärganud mehele väheke arusaamatuks (niisamuti jääb teistele
arusaamatuks, kes peitub selle nii osavalt kehastatud Hitleri taga),
aga noh, kuna mehel jäi neljakümnendatel töö ikkagi pooleli
(siiski, oma üllatuseks avastab ta, et praegu elab Saksamaal tervelt
viis korda vähem juute kui enne sõda – nimelt on neile avatud
Iisrael), avastab Hitler, et massikultuuri abil on tal võimalik
uuesti võimule trügida ja taas eluruumi eest võitlema hakata
(muuhulgas leiab ta, et iga riigijuht, kes esineb avalikkuse ees
palja ülakehaga, on naljanumber).
“Linnud võtsid oma hommikuse laulu üles, taas kord märkasin, kui palju vaiksem on linn ilma õhutõrjekahurite tuleta.” (lk 252)
Ainult et...
Saksamaa on teistsugune kui natsionaaldemokraatia kontrolli all.
Inimesed käituvad totralt, noorsugu on pooleldi vaimupuudega, naised
ei sünnita Wehrmachtile kahuriliha, nn Wehrmacht ise on enam kui
masendav, ja lisaks kõik need võõrtöölised – kuid Hitler
käärib käised üles ja asub rahvavalgustuslikule tööle. Tõsi
küll, telekanali palgal nö enese parodeerijana, mis viib
paratamatult nii mõnegi konfliktini, kuna natsivärk pole just
arukaim viis tänapäeva ühiskonnas esinemiseks. Ent Hitler, tema on
üks vaheda mõistusega tüüp, ja eks ta kohane (muuhulgas ka
tänapäevase tehnikaga – kuigi ta leiab pahuralt, et kõiksugu
nutitelefonid jms sobib vaid alamrahvale).
“Lisaks paistis olevat kasutusele võetud üks tehniline abinõu, miski, mida mina ei oleks suutnud ette näha: need türgi õpilased pidid ilmselt kandma väikseid kõrvatroppe, mis tõkestasid ebavajaliku lisainformatsiooni või teadmiste koostisosade vastuvõttu. Printsiip oli lihtne ja paistis liigagi hästi toimivat – mõned nendest noortest õpilasi meenutavatest tegelastest vaatasid ringi säherduse vaimse säästlikkuse pilguga, et pea võimatu oli ette kujutada, millist ühiskonnale vajalikku tegevust nad ühel päeval küll suudaksid sooritada.” (lk 99)
Raamat on siis
terav satiir tänapäevast, millele lisab värvikust vaatenurk, mis
võiks olla ootamatul kombel nüüdisaegse ühiskonnakorraldusega
kokku puutuval tõsimeelsel Hitleril. Ühelt poolt on
minevikumälestusi heietav ja neid tänapäeva projitseeriv Hitler,
teiselt poolt aga see elu, kus pildil olemiseks tuleb võimalikult
palju laike koguda. Uustühisus kohtub tõsimeelse psühhopaadiga,
rohkem või vähem napakad mõlemad. Eks tegemist ole paljuski
nüüd-ja-praegu lugemisega, kes see ikka mäletab mõne aja pärast
praeguse saksa poliitika- ja meelelahutusmaailma erinevaid osalisi.
“Sinna jõudnud, pidin ma tõdema, et kaupluse väljanägemine on ikka väga muutunud. Varem seisis poes lett ja selle taga olid kaubad. Nüüd oli ka lett, kuid see oli lükatud väljapääsu lähedale. Kaubad seisid igaühele kättesaadavalt lõpututel riiuliridadel. Kõigepealt oletasin ma, et siin on kümneid müüjaid, kes kõik olid vabas rõivastuses. Selgus aga, et kõik need olid kunded. Kunde otsis kõik ise endale välja ja läks siis asjadega leti juurde. See oli vägagi võõrastav. Harva olen varem nõnda ebaviisakat kohtlemist tunda saanud.” (lk 298)
Eks omaette küsimus
ole, millised inimesed selle raamatu puhul abil turgutavad oma
hitleriusku. Paralleelseks lugemiseks soovitaks muidugi Spinradi
“Terasunelmat”, mis samamoodi vaimukas romaan hoopis sellisel
teemal, et milline võinuks välja näha Hitleri ulmeproosa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar