Erinevalt
kirjastuse avaldatud kahe eelmise Teise maailmasõja ainelise teosega
on siin tegemist mälestusteraamatuga. Ja eks autor erineb neist
päevikupidajatest – kui need olid täisealised sakslased, siis
Sajer oli teenistusse asudes vaid 16-aastane ja pealegi
prantsuse-saksa perekonnast, need asjaolud tekitasid noormehel üsna
autsaideri tunde. Pealegi määrati ta algul nooruse tõttu
vooriteenistusse, mis oli rindevõitlejaile niisamuti hambu vahel,
kuna arvati, et vooriturvajad pesitsevad niisama tagalas. Et
sellisest ebamäärasest ja ka alaväärsest olekust pääseda, astub
Sajer võimaluse avanedes Grossdeutschlandi diviisi. Ja peale vande
andmist tõepoolest elu muutub.
“Mulle, kes ma olen ainult pooleldi sakslane, oli tseremoonial veel suurem tähtsus. Hoolimata meile seatud katsumustest meelitas mu edevust, et mind pühitseti nagu teisigi sakslaseks ja tunnistati relvakandmise vääriliseks.” (lk 240)
Kui juba
vooriteenistuses pidi Sajer osalema lahingutes, siis nüüd vaid
järgnebki Venemaa avarustes erinevate pealetungide, tõkkelahingute
ja taganemiste jada. Ja lahingud on tõesti jõhkrad. Sajer pole
mingi unustatud sõjakangelane, tema võitleb kamraadidega
ellujäämise eest. Siin pole kangelastegusid, on vaid ellujäämine
terastormis. Sajer ei loe, kui palju vaenlasi ta kokkupõrgetes
tapab, see teeb ta pigem haigeks. Ja lahingutegevus teeb kõik
haigeks.
“Suurtükituli jätkus põhja ja lõuna suunas, siis uuesti meie pihta, tekitades õudust ja meeleheidet. Meie nüristunud rühm hingas suuri vaevu nagu pikaaegsest põdemisest nõrkenud haige. Meil ei olnud midagi öelda. Mitte midagi, mis oleks suutnud väljendada läbielatud tunde. Mitte midagi, mis oleks kirjeldanud nende tegelikku intensiivsust. Harilikult säilib selliseid asju läbielanuil ainult kontrollimatu tasakaalutus. Sünge ängistus, mis ei leevene ka aastatega, isegi kui keegi selline nagu mina, püüab seda kirja panna, leidmata täpseid sõnu, mida tuleks öelda. Nüüd ma tean, et see ängistus ei kao nende ridade kaudu, mille abil ma nii lootsin end vabastada. Ma tean nüüd kahjuks, et see ängistus saadab mind hauani, ja ma palun taevalt andestust, et püüdsin kirjutada individuaalselt, selle asemel et osaleda mõnes ühistöös. Siiski pean taevaga kõnelemist valesammuks, kuna ta laskis nii ükskõikselt maha tappa need inimolendid, kes oleksid nagu ainult selleks üldse ilma sündinud. Jään külmaks igasuguste vaimulike manifestatsioonide suhtes. Jumal peaks häbist punastama, et ta niisuguseid asju talus, ja kui tema edevus oma kõikvõimsuse pärast lubab talle nii masendavaid vaatemänge, siis naelutagem ta risti ja põletagem koos sellega, et ta üles ei tõuseks.” (lk 274-275)
Eks see
identiteediküsimus on aegajalt teravalt autoril endal esil. On ta
prantslane (nagu isa, kes pealegi saksavastane), on ta sakslane (nagu
see relvavendade keskkond – kuigi temagi rühmades on nö teisi:
sudeet, tšehh)? Kui ta verinoorena nägi sakslaste tulekut Alsace'i,
siis hakkas ta sakslaste nö füsioloogiat imetlema, see jättis
talle kustumatu mulje. Ühelt poolt püüab ta igal võimalusel
rääkida prantsuse keeles, teiselt poolt räägib ta Saksamaast kui
pühast kodumaast. (Sõjajärgselt elas autor Prantsusmaal ja
kibedast toonist tundub, et niisamuti autsaiderina.)
Omamoodi päris
huvitav on vaadata, mis on saksa sõjamasin, millised abiteenistused
aitasid seda töös hoida, milline on see jada tagalast eesliinini.
Ühelt poolt distsipliin, teiselt poolt improviseerimine. Mis on
käsk, kuidas seda tõlgendada, millal tuleb käsust üle astuda.
Raamatu esimene osa lõpeb 1943. aasta sügisega, eks näis, kuidas
teises osas sõjaväekohtud tegutsema asuvad. Igal juhul, igati
mõtlemapanev raamat totaalsõjast rohujuuretasandilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar