Romaan on kui
fantasy kergekaaluline Dostojevski – tegelased peavad tegema
humaanseid otsuseid kiuste nende usu või tõekspidamistega. Aga
headus võidab! Simak on mõnel hetkel väga turvaline lugemine –
maailm võib ta tekstis kole olla, ent peategelased ikka semulikult
head või toredad, neil on üksteisele toetavat õlga, ja kui
hoitakse kokku, küllap siis ka kõigekõrgem hoiab neid. Elagu
sõprus! Fantasy kohta mõneti ebatüüpiliselt pärinevad kurjad
jõud tähtedelt, mitte pole tolkienlikult osa maailma üldisest
ülesehitusest. Ehk puhuti harjumatu on niisamuti autori humaanse
kristluse vaim, mis teksti kohal hõljub, aga pole häda, see on
selline poputav ja mõistev, mitte hävitav kristlus.
“Paistab, et praegu, kahekümnendal sajandil, peaks olema toimunud mingi edasiminek. Ehk peaks meil olema paremaid vankreid ja paremaid teid, paremaid atru ja paremat arusaamist maa kasutamisest, paremaid majaehitamisviise, nii et talupojad ei pea enam elama lehkavais hüttides, paremaid laevu merel sõitmiseks. Vahel olen mõtisklenud alternatiivajaloost, alternatiivmaailmast, kus seda Kurjust poleks olemas. Me ei suudaks isegi kujutleda maailma, kus on toimunud edasiminek paljude sajandite jooksul. See oleks meie maailm, meie kahekümnes sajand. Kuid see on vaid unistus, muidugi mõista.” (lk 30)
Lugu siis selline,
et 20. sajandi Britannias on maabunud nn Rüüstajad, kes käivad
korrapäraselt aastakümnete kaupa Euroopa (või mujalgi?) eri
piirkondi põhjalikult laastamas, mistõttu Euroopa areng on jäänud
pidama 11. sajandisse (lk 31). (Miks need Rüüstajad regulaarselt
siis Maad kiusama hakkasid, selgub ehk finaaliks.) Noormees Duncan
valitakse välja viimaks läbi Mahajäetud Maa (kus siis praegu
Rüüstajad laamendavad-pesitsevad) üht käsikirja, mille olevat
kirjutanud Jeesuse senitundmatu kaaslane. Ja noh, tegemist on
ilustamata / rikkumata tekstiga Jeesuse tõepärasest elust ja
mõttetarkustest! Aga et kindel olla, et tegemist on originaalse
käsikirjaga, tuleb see Duncanil toimetada Oxenrodi õpetlaste kätte,
teispool Mahajäetud Maad Londoni lähistel. Ja Duncan asub teele
ustava sõbra, lahinguratsu, sõjakoera ja eesliga. Teel täieneb
nende seltskond nii mitmegi mütoloogilise / folkloorse olendiga,
ning võitlused Rüüstajate jõududega paistavad suunduvat vältimatu
hukkasaamise poole.
Aga nagu öeldud,
sõprus ja headus aitavad üle nii mõnestki mäest. Keegi pole
veatu, kõigil omad head ja vead, ning just see teebki vennaskonna
lõppkokkuvõttes nii kokkuhoidvaks ja südantsoojendavaks (Duncangi
saab mitmes võitlusepisoodis vastu pead ja teised peavad pigem tema
ära päästma, pole just überkangelaslik juhtum). Simak ei näita,
millised närukaelad võivad inimesed olla (kuigi eks romaanis mõnigi
ole selline), vaid loob teatud ideaalmaailma, kõikevõitva sõpruse
pesa või hälli – erinevustest hoolimata võib ka jälgis olendis
või nõmedas inimesed leiduda... midagi head, midagi sellist head,
mida senini pole teised märganud või oluliseks pidanud. Ole
teistega hea ja tulemused võivad sind ennastki üllatada. Tõsi
küll, asi on loomulikkuses, mitte punnitamises, eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar